Kilde suguvõsa ajaloost IV osa. Vanatädi Ella.

See on nüüd küll selline lugu, mis oli mulle täielik avastus. Kui alustada Juhan ja Mall Põllast, siis nende pojal Jaagul oli oma naise Miinaga poeg Ants ja nende tütrel Reedal Jaanus Hundiga tütar Ella. Ella töötas Loodi mõisas toatüdrukuna ja Ants oli samas tallipoiss. Noored armusid ja siis jäigi Ella "sedapsi". Lugu oli kehv, aga Antsule ta sellest ei rääkinud ja oli otsinud abi nn. lapsekõrvaldaja käest. Asi tuli miskit moodi avalikuks ja Ella pandi kolmeks aastaks vangimajja. Sellel ajal anti tsaariperekonna tähtpäevade puhul sageli vangidele amnestiat ja Ella sai enne tähtaega vabaks. Nüüd abiellusid Ants Põlla ja Ella Hunt seaduslikult ja neil sündis poeg Jaan. Jumal aga ei jätnud sellist pattu, õe ja venna laste omavahelist abielu, karistuseta. Kui nad elasid juba Hendrikumõisas, kus Ants töötas kuivatis, tulid mõisa talli hobusevargad. Ants kuulis selle ära ja jooksis külmal ajal paljajalu ja särgi väel varastele järgi, et näha, kuhu nad põgenevad. Tagajärjeks oli kopsupõletik ja surm. Mõne aja pärast suri ka nende väike poeg Jaan. Kõike seda ma kuulsin oma vastleitud sugulase Erna käest.

Edasist ma juba teadsin ise. Ella (minu emapoolse vanaema õde ehk vanatädi) abiellus Sultsi Jaaniga. Nendel sündis tütar Alma, kes abiellus Voldemar Kohviga. Viimaste poeg Jaan on aga minuga ühevanune. Sõja keerises sattus see perekond Saksamaale ja jäi elama Berlebergi. Praegu on nii Vodemar kui ka Alma surnud, kuid Jaan oma sakslannast naise ja lastega loodetavasti siiski elavad. Saksamaal käis minu ema Gerda neil korra külas ja ka tädi Laine käis seal siis, kui "Vanemuine" nende kandis külalisetendustel oli. Minul kahjuks oma lapsepõlve sõbra Jaaniga kontakti pole.

Juhani ja Malle Põlla lastest olen ma veel kuulnud Marist, kes abiellus Märt Mankiniga. Mari oli tema lapselapse Meeta Kalmu (sündinud Saar) juttude järgi küla posijamoor ja ravitseja. Vanaema oli kogu aeg lubanud Meetale oma tarkusi edasi anda, kuid ikka oli pidanud teda liiga nooreks. Siis tuli surm ja Mari viis kõik oma teadmised hauda kaasa. Meeta asemel sai aga nüüd juba paberitega arstiks tema ainuke tütar Anu Kabin, kellel minu arvates on väga tugevad sensitiivi-võimed, mis lubavad tal haigetele täpseid diagnoose panna ja edukalt ravida.

Kilde suguvõsa ajaloost III osa.Õekesed Iida ja Aadi.

Ida oli samuti lastetu nagu ta õde Adelheidki, kuid tema oli kahe Jaaniga abielus. Esimene mees oli Kliimand (peale eestistamist Kose) ja teine Levold. Mõlemad jõudis ta maha matta ja tema enda elupäevad lõppesid Tartumaal Tammistu hooldekodus. Otsustades vanade postkaartide järgi, oli neil alguses, Aadi Venemaal olles, päris tihedad sidemed, kuid kui Aadi siia tuli, läksid nad peale esimesi rõõmustamise aastaid lõplikult tülli. Kuna üks elas Tallinnas ja teine Tartus, siis kohtusid ühise sugulase Kalmu Meeta juures Viljandis. Võta nüüd tagant järgi kindlaks teha, mis nende tüli põhjuseks oli, kuid kaks üksikut õekest elu lõpul üksteisega üldse ei suhelnud ja nii olidki nad ka kapitaalselt erinevates vanadekodudes: Aadil Irus omaette tuba, Iidal Tammistus 10-12 toakaaslast. Meeta jutu järgi kaklesid nad mingi raha pärast, mille Aadi oli Iidale hoiule andnud ja Lepiku Erna arvas, et Aadi solvus sellepärast, et õde teda kommunistiks kutsus. Iida viimane mees oli minu teada olnud saksa sõjaväes ja selle eest kas Siberis või mujal kinni istunud. Seda väidet võib kontrollida Jaan Levoldi sugulase Kelgu Elli käest, kes oli arst ja kes enda elust olevat ka raamatu kirjutanud. Tema sai ka enne seda kui meil õnnestus Iida vanadekodusse saada, tema vana kummuti ja vist mõned laudlinad või veel midagi tühja-tähja. Ülejäänud kraami viisime õues asuvasse prügikasti! Kahjuks ei olnud Iida elu lõpul enam vaimselt terve ja üksinda ta enam elada ei saanud. Terve tema korter haises seina äärde põrandale kogutud söögikraami järgi ja ka sellepärast, et eelviimases elukohas Oru tänava lastehaigla keldris olid järjest olnud solgiuputused, mis kõikidele asjadele haisu külge olid jätnud.

Aadi oli aga enne surma jätnud hooldekodu juhatusele teate, et tema surmast mitte kellelgi peale Lepiku Erna ei tohi teatada. Kui Erna aga teisel päeval peale Aadi surma tema tuppa sisse lasti, siis olid kõik Aadi ilusad riided, mis ta enda raha eest oli õmmelda lasknud (ja millega ta sugulaste ees kiitles, et kõik on talle riigi poolt antud) ja ka muu vähegi väärtuslik, ära kadunud. Raha oli vanade paberite vahel olnud ainult 400 krooni ja seegi võeti ära hooldekodule. Erna oli siis nõudnud, et selle eest tuleb Aadi hauale plaat panna, mida oli ka tehtud! Iidale teatas õe surmast peale matuseid Erna Lepik. Matuste ajal olid kõik Aadi elu jooksul saadud ordenid ja medalid olnud kirstu peale laotatud, kuid need läksid N. Liidu seaduste kohasele peale isiku surma riigile tagasi.

Nii lõppeski Juhan ja Mall Põlla ühe poja Jaan Põlla ja tema naise Ann`e (Küti) suguvõsa liin.

Kilde suguvõsa ajaloost II osa. Kurat tuleb!

Ida ja Aadi Põlla ema Ann Põlla (sündinud Kütt) vend Jaan Kütt elas Leningradis ja oli abielus venelannaga. Nendel oli tütar, kellega nad olid tulnud koos Eestis elavaid sugulasi vaatama. Väike tüdruk oli põline suurlinlane ja polnud enne kunagi maal käinud ja elus mingit maalooma näinud. Läinud nad siis karjamaale jalutama ja seal tuli vastu lehm. Tüdruk oli koledasti kohkunud ja hakanud suure nutu saatel isa appi kutsuma, et tule ruttu, siin on sarvedega kurat, kes tuleb otse minu poole. Sellel külaskäigul oli ka laps saanud tõelist piima juua, mis talle väga meeldis. Suures linnas oli ju ainult pulbrist uuesti tagasi tehtud piim, mis on hoopis teise maitsega.

Peale selle loo kuulamist hakkasin aru saama, miks Adelheid (Aadi) läks kunagi Peteburgi (Leningradi?) elama. Ju tal oli siis onu juba seal ees! Enne revolutsiooni oli Peterburgis ca sada-tuhat eestlast ja nendel oli isegi oma kirik, mida nüüd hoolega taastatakse. Aadi abiellus Aleksander Arhipoviga ja mingitel andmete kohaselt oli Aadi Lenini masinakirjutaja ja hiljem töötas N. Liidu sideorganites juhtival kohal. Kui peale sõda oli Eestisse vaja ustavaid spetsialiste sidesse teenima, siis saadeti ka Aadi siia. Siin oli ta samuti side alal töötanud ja oma elu lõpetas ta Iru parteitöötajate vanadekodus. Lapsi Aadil ei olnud ja tema mehe saatus jäigi saladuseks. Korra mingid sugulased rääkisid, et nad olid repressioonide hirmus lahutanud, kuid Arhipov vist pandi siiski vangi või lasti maha. Mäletan, kuidas Aadi Eestise tulles meil külas käis. Oli suvine aeg ja isa kutsus ta aeda marju sööma. Hakati rääkima mitmesugustel teemadel, kuid mulle jäi meelde ainult see, et peaaegu iga isa ütleldud lause peale vaatas Aadi kartlikult ringi ja ütles vaikselt tsss! Varsti läksid nad tuppa ja selle jutuajamise juurde last, s.t. mind, ei lastud.

Nendest Küttidest veel niipalju, et Ida matsime me Pauluse surnuaeda sellele platsile, kuhu oli varem maetud tema Küti - nimeline onu.

Kilde suguvõsa ajaloost.I osa Põllad.

Olen ennast kogu aja poolenisti mulgiks pidanud, kuid kaugemale minevikku ei tunginud ja mõttes kõrvale vaadata polnud ka ette tulnud. Lapsepõlves suvitasin igal aastal Loodis vanatädi Ella Sultsi juures ja teadsin, et naabrimees Jaan Hunt on tema vend, aga et ülejärgmises talus elavad Põllad ka mulle sugulased on, ei tulnud pähegi. Käisime koos vanatädi lapselapse Jaaniga nende juures mängimas ja teadsin, et neil peale meiega enamvähem üheealiste Maie, Aino ja Juta neil veel teisiga lapsi on, kuid keda see siis ikka huvitas! Mõnisada meetrit Loodi mõisa pool teeäärses väikese majas elavad Lepiku Hilda oma tütre Ernaga olid lihtsalt kauged naabrid! Loomulikult olin kuulnud Holstres elavast Antsust, tema pojast Hermanist ja ka teistest sugulastest, kuid sellel ajal oli liikumine piiratud ja kontaktid vähesed. Autosid ei olnud, busse ja ronge käis harva ja nendega ei saanudki päris kohale sõita. Kokku saadi jaanipäeval Paistu surnuaias, kus siis vanad inimesed omavahel laterdasid ja eks siis meid, lapsi, ka üksteisele näidati. Kes neid onusid ja tädisid siis ikka meeles pidas ja mis tähtsus sellel siis oli!

Rohkem hakkasin mineviku vastu huvi tundma peale abiellumist. Selgus, et peale minu isa, Hundi, oli ka minu emapoolne vanaema sündinud Hundi nime all, kuid omavahel nad sugulased ei olnudki. Suguvõsa ajaloo vastu õpetas mind huvi tundma nimelt Ott, sest tema rohkearvuliste lähisugulaste tundmaõppimine võttis mul mitu aastat aega ja enne asi selgeks ei saanud, kui ta selle paberile kirja pani. Hiljem läks uurimise järg tema omadest ka minu hõimlaste juurde, keda ta siis usinalt üles märkis. Mina pidin selleks suulisi andmeid koguma. Alles nüüd selgus, et kõik need Iidad-Aadid, Hundid, Lepikud, Põllad, Kalmu Meeta ja muud sugulasteks kutsutud, olid Juhan ja Mall Põlla järeltulijad, kelle kaheksast lapsest andsid järeltulijaid 6. Praeguseks on järeltulijate arv nii suur ja keeruline, et täpsemat ülevaadet sellest teab vist ainult minu noorim võsuke Anu Taur. Suguvõsa uurimine sai Eesti inimeste hulgas hoo sisse tegelikult alles peale seda, kui meie riik vabaks sai! Selle siiani paljude poolt taganutetud nõukogude korra ajal kehtis kirjutamata reegel - mida vähem sa oma lähedaste ja naabrite kohta teadsid ja rääkisid, seda kasulikum sinule. Kunagi ei võinud teada, kes oli kulak, kes Siberisse saadetu, riigivaenlane või kes nuhk! Ühe oma kauge sugulase, Erna Lepikuga, tutvusin alles eile. Järgnevates lugudes püüan mõndagi meenutada, millest me terve päeva rääkisime.

Põgenesin kuumuse eest Ahvenamaale.

Minu viimase aja reisid toimuvad ikka nii, et lihtsalt tuleb mingi idee, mille järgi hakkan kiirelt tegutsema. Kuna selline troopikakuumus, mis meil mitu nädalat kestis, juba tüütavaks muutus, siis tuli minna mõneks ajaks põhjamaale. Reedel lugesin Postimehest reklaami, esmaspäeval läksin tuttavasse Perereiside ekskursioonibürosse ja järgmise pühapäeva varahommikul läkski sõiduks lahti. Õnneks oli grupis veel vaba koht, mille kohe välja ostsin. Selle aasta maikuul giidina teenitud raha tuli ju senise tava kohaselt reisimisele ära kulutada! Reisikaaslasi ei leidnud, kuigi tegin mitmele lähedasele inimesele ettepaneku kaasa tulla. Kellel polnud tervis korras, kellel nappis raha ja kellel polnud aega. Viimasel minutil oleks ühe tuttava kaasa saanud, kuid kahjuks olid siis juba grupis kõik kohad täis. Ludmilla oli aga varem juba Ahvenamaal käinud, ja tõi ta mulle tutvumiseks enda pilte ja kaarte. See oli nii meeldiv ja mulle sobiv tulevasse reisi sisse elamiseks!

Need 4 päeva olid kui muinasjutt! Vastukaaluks Riia tänava automürale ja toas olevale ca 30-kraadisele kuumusele nautisin nüüd merd, kerget tuult koos minu jaoks meeldiva 20-25 kraadilise kuumusega ja vaikust. Kogu reisi jooksul oli neli 2,5-tunnilist ja kümmekond lühemalt laevasõitu, mitu jalgsimatka mööda lamedate kividega kaetud maastikku ja ütlemata ilusaid vaateid nii kõrgelt mäe otsast kaugele kui ka saari ja purjekaid täis tipitud merele. Seltskond oli sama mõnus nagu varasematel aegadel, kui ma ise Palanga reise juhtisin. Meie 22-lises grupis oli nii vanavanemaid lastelastega, emasid täiskasvanud lastega, abielupaare kui ka üksikuid inimesi, kes kõik reisimisest mõnu tundsid. Giid oli seal varem korduvalt käinud, tegi oma tööd hästi ja teda kuulati tähelepanelikult.

Nüüd jääb veel kiita seda imetabast maad, millest ma varem peaaegu mitte midagi ei teadnud. Ahvenamaa, see on ca 6500 saart Rootsi ja Soome vahele jäävas meres, millest 60 on asustatud. Elanikke on 27 000, neist elab pealinnas Marienhamnis 11 000. Tegeletakse kalanduse, turismi ja põllumajandusega. On nii sibula- ja kartulipõlde, viljavälju kui ka õunaaedu. Majad on valdavalt värvitud punase rootsi värviga, teed sillutatud punakaspruuni asfaldiga (kasutakse lisaainena kohalikku punakat graniiti). Riigi- ja koolikeel on rootsi keel, neil on oma lipp, vapp, kirjamargid, autoregistri märgid, interneti domeen. Seaduse järgi on see saareriik autonoomne üksus Soome riigi koosseisus, milline neid tublisti doteerib.

Loomulikult kuulusid, nagu ikka ühe normaalse ekskursiooni juurde, ajaloolised kindlusevaremed, vabaõhumuuseum, vaatetorn, laev-muuseum, mitmete kirikute ja surnuaedade külastamine, ööbimine kämpingumajakestes.

Kõik oli tipp-topp ja neile, kes tahavad lõõgastust suurest tööst või muidu rahulikult puhata, on selline reis igatahes väga sobiv.

Meenutusi 1967.a augustitormist.

Suvitasime sellel ajal Võrtsjaärve ääres Konnakülas Petrovõhhide ja Kallingute suvekodus Kastani talus. Ott oli just valmis saanud nende majaga ühendatud kuurialusel asuvale ruumile akna sisse raiumisega. Meile ajutiselt kasutada antud toa põrandad olid pestud, voodid tehtud ja asutasin oma sellel ajal veel väiksearvulise pere (Epp 6-aastane, Kai 5-aastane) magamapanekuga. Kuna oli olnud ilus suvitamise ilm, siis istusid majaomanike külalised ja kaasmajalised ühiste jõududega rajatud puhkenurgas, nn. savilas. See oli endisest saviseintega laudast ümber seatud mõnus istumiskoht, kus oli ka ohutu lõket teha. Õhk oli lämbevõitu ja kõik olid päevasest kuumusest veidi rammestunud. Ja siis tuli äike. Välk järgnes välgule ja kõuemürin muutus järjest tugevamaks. Esialgu vihma ei sadanud ja äikest me ka ei kartnud, sest vahetult õue juures oli noor madal männik ja selle taga ilus palgimets. Meie puhkekodu välgust tabamise tõenäosus oli sellepärast kaunis väike. Mina sain seltskonnas nii kaua olla, kui lapsed suure hirmu pärast mind tuppa kutsusid. Hiljem algas ka vihmasadu ja siis läks igaüks oma ruumi. Sellel ööl oli küll nii kole mürin-kolin, et ega täiskasvanutel magamisest midagi välja ei tulnud. Hommikul selgusid öise tormi tagajärjed - autodega ei saanud enne välja sõita, kuid metsteele langenud puud olid koristatud. Härra Skromnov pidi aga Tallinnas tööl olema ja ta alustas metsast väljasõitu küllalt vara hommikul. Hiljem selgus, et Tallinnasse oli ta jõudnud alles õhtu eel sest alates Kose-Ristist oli maanteeäärsetest metsadest murdunud puud suure maantee ummistanud.

Nagu hilisematest teadest kuulda saime, oli meil Lõuna-Eestis torm väga tagasihoidlik olnud. Kannatada said mereäärsed rajoonid ja valdavalt Põhja-Eesti. Ja nüüd algas Eestis ehitamise buum, sest ametlikult oli metsamurdu võimalik väga odavalt saada, s.t. pidid ainult metsa-alused puhtaks tegema. Palka selle töö eest vist ei antud, kuid kogu materjali, mis jõudsid ülesse töödelda, said omale. Hinda läksid Arvo Veski kirjutatud ehitusalased raamatud ja väga paljudest Eesti meestest said ehitajad. Meie sugulase Mareti mees Endel Veskimäe, kes töötas Eesti Ülemnõukogu juriidilise osakonna juhatajana, ehitas enda kätega Lohusalusse isikliku suvila. Abitöölisteks olid olnud vahel siiski oma naine ja vend. Temataolisi hakkajaid mehi oli aga väga palju! Lehes kutsuti kõiki inimesi võimaluse korral metsa korrastama, sest sellise kuumaga pidada mingid puude kahjurid kohutava kiirusega levima.

Pean nüüd lisama, et antud meenutused on tellimustöö, mida palus kirjutada Epp. Kahjuks midagi põnevat enam ei meenu ja edasi on siia oodatud Epu ja Kaie üleelamised sellest kohutavast tormiööst.

Nagu kaks tilka vett ja värsked muljed Kirgiisiast

Tütre reisipilte vaadates hüüdsin ühte neist nähes sünkroonselt koos tema tädiga - oo - trii bogatõrjaa! Koheselt sai muidugi alustatud selgitamist möödunud sajandi nõuka(kunsti)kooliõpikutest mällu sööbinu kolme vägilase sümbolkujust. Igatahes pisut guugeldamist, pisut fotoshoppimist (armas eesti keel - kas pole) ja tütre näppude all valmis kaunis fotomontaaz.

Aga ettelubatud muljeid Anni huvitavast reisist Kirgiisiasse juunis 2010 saab lugema hakata siit.

Elu-olu tsiteeringud Kirgiisia matkapäevikust 1978 aastal (III)

Ikka on nii, et kui arvad, et oled üksi, siis on kohe mingi hobusega kirgiis platsis. Karjustel on pea eranditult kõigil binokklid. Eriti häirib see teadmine, kui kivitaga pissil käia. Lohutan ennast mõttega, et see on ainus kord elus, kui ma nendega kohtun.

Tagant tulevad kaks ratsanikku, isa ja poeg. Näitavad lahkesti meie seljakottide peale ja võtavad need hobuste turjale. Teispool jõge pakutakse meile jurtas punutud lambasoolikaid ja verivorsti. Eelarvamuse tõttu suudan alla neelata vaid paar suutäit ja ülejäänu poetan vargsi taskusse. Mägedes liigub autolavka. Iga jurta juures peatub ja seal juuakse ühiselt viina

Külas on vaid 4 maja, milledest üks on pood. Poes on müügil kõik ja mitte midagi. Meie ostame kommi. Müüjaks on väga uhke turbaniga noormees, kes meilt saadud rublad kõrge kaarega kuhugi potti viskab.

Isekallutaja lubab meid viia Kirovskojesse. Koormaks on villapallid. Hädavaevu mahume nende peale ja vahele. Mina saan koha kasti sabas nii et naba ulatub üle kastiserva välja. Hirm ja tolm on suur. Oleme nagu lennukis. Pakutakse kumõssi. Rappun niimoodi kuni restoran-jurtani, kus on GAI post. Vanamees käseb pead alla kummardada ja nii me petame nõukogude miilitsat. Vanamees ei taha sõidu eest raha ja lõpuks ikka võtab 10 rbl. Poetab maha meid enne linna. Peseme ennast niisutuskanalis, mille vannitaolisse põhja tahaks pikali visata.

Jäälõhed võtavad südame alt külmaks, aga ilusad on nad küll. Liustikul leiame hobuse pealuu, hulk konte ja minu meelest ka inimeste luud. Räägitakse, et 1916. aastal tahtsid paljud kirgiisid siit põgeneda üle Ašutori kuru Hiinasse, et pääseda sõttaminekust. Paljud hukkusid lumetormis. Nüüdseks ajaks olid kondid liikunud juba liustiku keskele. Jaluste järgi, mis olid käsitsi sepistatud ja mustriga kirjatud, võib öelda, et tõepoolest need on osa selle põgenikekaravani jäänustest.

Kribina-krabinaga lendame Dzili-Suu rodooni allikate poole. Kulutame poolteist tundi selleks, et 10 minutit istuda soojas haisvas vees. Putkad olid pimedad ja kergelt libedad. Kohalikud kitsehabemega mehed pehmitavad oma luid-konte.



Issõk-Kuli ääres on kõrgustikupäike (1600m). Käime Prezevalski monumendi juures ja muuseumis. Muuseumis on vaikus ja puhtus. Park on meeldiv ja puud annavad palju varju. Haual on lihtne kiri: Rändaja-Prezevalski. Monumendi otsas on kotkas, kellel on loorberioks noka vahel.

Üle ootuste on Frunze linn ääretult meeldiv. Roheline, palju omapäraseid rahvuslikke ehitusi. Läheme turu peale. Kaupa on palju. Sööme mõnuga aprikoose pargipingil. Siis näeme tšaihanaad ja oleme teisel korrusel asuva söökla ühed esimesed külastajad. Sööme üle pika aja jälle kartuleid. Koht on suhteliselt esinduslik, tasub teinekordki tulla. Ja siis po magaziinam. Kammime kogu tsentraal kaubamaja läbi, kuid midagi põnevat ei leia. Hoone ise on tegelikult ilus ning meeldivalt konditsioneeritud õhuga. Siis läheme Laste Maailma otsima. Seal pole ka midagi erilist.

Frunzet tunneme me nüüd, üle 30 aasta hiljem, Bishkeki nime all.

Elu-olu tsiteeringud Kirgiisia matkapäevikust 1978 aastal (II)

Öeldi, et üle kuru käivad autod. Saime geoloogide auto peale. Koormaks lahtissed tellised ja meie – loomulikult autokastis! Unustamatu sõit. Tee oli kitsas ja käänuline. Autojuht sõitis õnneks suhteliselt mõistlikult. Sõit kestis üle nelja tunni. 3300m peal pidi kuru olema, 3050 peal läks tee serpentiiniks ja me sõitsime pilvede vahel. Läks pimedaks ja autokastist kaugemale ei näinud. Allasõit läks libedamini. Sõit läks kokku umbes 30 rbl. Laagriplatsi lööme üles pilkases pimeduses ja käsikaudu. Valges leidsime oma telgi lähedalt lammaste tapmise hoone. Ilmselt oli seal päev varem lambaid veristatud.

Mööda platood liikusime Kara-Tokist ülesvoolu. Jurtasid igal sammul. Pärast lõunat lõppes platoo. Tulid vahelduvad maastikud Tjan-Šani kuuskedega. Teisel pool jälgisid meid valvasad karjused. Üks mägede poeg ratsutas meist mööda. Lausa ime, kuidas suudab hobune käia mööda selliseid radu!

Läksime üle karjamaa karjuste juurde. Nad olid väga lahked ja kostitasid meid kumõssiga ja kumõssist tehtud kohupiima soolaste pallikestega. Vastu andsime rosinaid, mis nende keeles oli kismiš.

Üsna peatselt takistas meie teed tõkkepuu. Saime teada, et rajoonis on suu- ja sõrataud. Esimese ehmatusega ei osanud keegi seda haigust vene keelest tõlkida. Keegi piuksus, et järsku on Siberi katk. Sellepeale tõmbus otsaesine külmaks. Õnneks sai suure pusimise peale õige tõlge. Kuna meil olid jalad villis ja päikesepaistest huuled pundunud, siis naersime, et nüüd arvatakse, et olemegi haiged. Tulime me ju haiguskolde poolt. Pika kauplemise peale visati tee peal olevale saepurule mingit desinfitseerivat vedelikku, kus me oma saapad puhtaks nühkisime. Peadpidi suurde tõrde ei surutud.

Kohalikud karjused teavad radu umbes 10 km raadiuses. Meile tuleb teejuhiks üks karjus, kes viib meid järgmise jurta juurde. Pakutakse kumõssi ja näha on ainult mehi, naisi näeb vaid kaugelt. Hobune pidi maksma 1000 rbl, eesel ja lammas 100 rbl. Karjus saab iga lamba eest ühe kuu karjatamise eest 50 kop. Karjas võib olla kuni 500 lammast. 20. septembriks peavad lambad mägedest all olema. Selgub, et üks karjus on Raplas teeninud. Üleüldse suunatakse siinsed noormehed Baltikumi. Vestleb elavalt, kuidas meie tüdrukud tema eest olid ära jooksnud ja kuidas neid kõik kartsid. Kumõss teeb kergelt purju.

Mägimatk Kirgiisiasse 1978 aastal (I)

Hetkel, kui mu vanem tudengist tütar on seljakotireisil Kirgiisiasse ei saa ma muidugi meenutamata jätta oma retke sinna imekaunisse riiki. Toimus see muidugi üle 30 aasta tagasi ja mina äsja 10 klassi lõpetanud. Varasemad meenutused oma retkedest on siin blogis olnud vaid mälestuste põhjal. Seekord kasutan omaenda kirjutatud matkapäevikut. Enamus kirjapandust on muidugi ülistus imekaunile loodusele ja enda pingutused selle nautimiseks. Küll on ka seal mõningaid katkeid tollasest elu-olust. Loodetavasti paneb tütar oma reisimuljed oma blogisse. Seega võimalus pisut võrrelda elu siis ja nüüd. Esimene erinevus on muidugi selles, et paljud kohanimed on muutunud. Seda enam, et kirgiisia keel jõudis meile kirillitsa vahendusel ning ei võinud iial teada, kas see pandi kirja häälduse või millegi muu järgi. Seega on siin kõik kohanimed täpselt nii, nagu on mu matkapäevikus kirja pandud.

Alustasime seitsmeliikmelise mägimatkagrupiga oma reisi 7. juulil 1978 rongisõiduga Tartust Moskvasse. Sealt edasi rongiga Kirgiisiasse. Rongisõit Moskvast Frunzesse kestis ühisvagunis kolm pool päeva. Siis algas esimene kolmeteistpäevane mägimatk. Alustasime Dzambulist, siis Kirovskojesse, kus oli matka algus ja kuhu ringiga tagasi jõudsime. Kohanimedest leian: Budjonnõi, Kara-Buura (tõlkes must isakaamel) kuru 3390m, Kara-Kõsnaki jõgi, Altõn-Taš, Kara-Toko järv (3000m, tõlkes must mets), Aflatuni kanjon ja kuru (3340m), Sarõ-Tšeleki looduskaitseala (piisonitele), Argiti asula, Kara-Suu (tõlkes must jõgi) jõgi, Abdu-Kalõ asula, Korundõ-Sai jõgi, Okuni kuru, Kara-Kultša jõgi.

Neljateistkümnendal päeval jõuame tagasi Dzambuli, kus järgneb bussisõit pealinna Frunzesse, sealt bussisõit Rõbatskojesse ja Pokrofkasse. Nimelt toimus seal, kagu-Kirgiisas, Eesti mägmatkajate kokkutulek ehk turiaad Terskei 78. Kohanimedest siis Dzon-Kõzõl-Suu jõgi ja liustik, Ašu-Tori kuru (4000m), kus toimuvad nii liustku köisseongus käimise õppused kui glisseerimised lumenõlvalt.

Ak-Širarki mäed koos Kara-Koli tipuga (5000m) jäävad 50 km kaugusel ja need asuvad juba Hiinas. Käime Dzili-Suu rodooniallikatel, ületame Artšatori kuru (3700m), patsutame Tšetõ-Oguši (tõlkes seitse härga) punaseid kaljusid ja oma teise mägimatka lõpuks läheme Prezevalskisse Issõk-Kuli äärde päevitama. Kahekümne neljandal päeval jõuame bussiga tagasi pealinna Frunzesse, kust järgneb järjekordne kolmepäevane rongisõit Moskvasse ja 8. augustiks olen tagasi kodulinnas Tartus. Polnud oma 17 eluaasta jooksum varem niikaua Eestis ära olnud.

Siin ja järgnevas kahes lood olevad fotod on internetist

Lenduri stipendium läks lenduri pojale

Tartu Postimehes 18.06.2010 Marju Himmalt killuke meie pere lugu.

8. august 1949 on kuupäev, mil tegi oma esimese lennu Eesti lennunduse taasrajaja ja Eesti Lennuakadeemia asutaja Otto Taur. Eesti lennunduse grand old man lahkus meie hulgast viie aasta eest, kuid temanimelisi stipendiume annavad praegu tulevastele pilootidele tema tütred ja abikaasa.

Joonas Peterson õpib Eesti Lennuakadeemias piloodiks – õpib sama ametit, mida tema isagi peab. Seda uhkem oli eile Otto Tauri lesel Ene-Liis Tauril (pildil vasakul) noormehele üle anda kultuurkapitali Otto Tauri stipendium.

«Minu teisepoole elu oli lennundus ja selle stipendiumi eesmärgiks on toetada eesti lennundust. Selle saamiseks peab olema tubli lendur ja oma ametit armastama,» ütles Ene-Liis Taur.

Lisaks stipendiumidele anti eile lennuakadeemias diplom 42 lõpetajale. Esimest korda akadeemia ajaloos astus aktuselt välja ka kaks magistrikraadi omandanut.

Oli meeldiv sõita mööda kevadist Eestimaad!

Just siis, kui remont otsa sai, tulid mulle pakkumised ekskursioonidele giidiks olla. Esimeseks grupiks olid Jõgeva pensionärid, keda ma siis mööda oma kodulinna ringi vedasin, nii jalgsi kui ka bussiga. Lõpuks selgus, et neil on soov külastada ka Tartu lennujaama ja Ülenurme muuseumi. Rõõmuga ühinesin nendega ja nii saigi koos veedetud üks kaunis pühapäev.

Järgmisena tegin ekskursiooni oma seltsikaaslastele Akadeemiliste Naiste Ühingust. 50-kohalises bussis oli küll ainult 8 ekskursanti, kuid ega see asja halvemaks ei teinud. Käisime Iisaku vaatetornis, Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumis, Valaste joal, Varnja vanausuliste kirikus ja muuseumis. Kahjuks jäi (võib olla minu halva ajastatuse pärast) näitamata Kallaste vanausuliste surnuaed, kuid vaatamist oli selletagi piisavalt.

Nüüd järgnesid sõidud koolilastega. Kahel korral sai käidud tuttavat Ida-Virumaa ringi, kusjuures ühel korral ma isegi ronisin vapralt koos 2. klassi lastega Iisaku vaatetorni, kõndisin maa all kaevanduses, ronisin peaaegu Kukruse mäe otsa, matkasin Toilas mererannas ja tutvustasin nii Kuremäe kloostrit kui ka allikat. Teisel korral, suuremate lastega, tegin lisaks 20-minutilise jalutuskäigu Mäetaguse mõisas. Kõikidele meeldis see hästikorrastatud park oma ilusa looduse ja remonditud hoonetega.

Üks reis kulges peatusega Viljandis Sigastesse miniloomaaeda vaatama ja Kabli randa merd imetlema.

1. klassi lastega käisime Suurel Munamäel, Rõuge Ööbikuorus ja jaanalinnufarmis, Võru linna uhkel uuel promenaadil Tamula järve ääres.

Siis oli veel reis 1. ja 2. klassi lastega Siimusti potitehasesse Jõgeva lähedal, Kassinurme muistsele linnamäele ja Elistvere loomaparki.

Viimane reis oli juba suuremate, 6. klassi õpilastega, kaheks päevaks Saaremaale. Väga tore oli peale Kuressaare südalinna, mida olen igal aastal sanatooriumis olles näinud, käia Sõrve säärel, ööbida Karujärve kämpingus. Teisel päeval oli traditsiooniline ring - Odalätsi allikad, Pidula kalakasvatus, Panga pank, Angla tuulikud. Lisaks eelnimetatutele sõitsime ka Ninase säärele, kus on imearmas kiviaedest ümbritsetud küla, rahvariietesse värvitud tuulikud Piret ja Suur Tõll ja uus Saaremaa sadam. Karja leivatööstuse kohvikust ostsid kõik peale saiade ka otse kuumast ahjust võetud peenleiba koju kaasa.

Nii saigi mul paari nädalaga Eestimaa kaunimad kohad ära nähtud, kui siiski tunnen ma suurt puudust Otiga koos sõidetud kodumaa avastusretketest, millistest ma juba 6 aastat ilma olen.

REMONT III osa

Nüüd sai ta lõpuks läbi, see paljukirutud ja maa põhja manatud närvidesööja, korteri remont! Minu ja Margarita poolt on kõik tehtud. Jäänud on ainult Paula toa asjade puhastamine ja paikapanek. Eks ma tee seal ka mõningat revisjoni, s.t. osa asju viskan ära ja osa viin Tähe tänavale, kuid loodan siiski, et noor inimene teeb vähemalt selle toa ise korda.

Veidike statistikat:

Kokku koos ettenägematute väljaminekutega kulus ca 29 000 krooni, millest tööraha on 15 700 krooni.

Aega läks kokku täpselt 3 kuud. Remonditöölise töötunde ja -päevi kokku ei lugenud, sest remonti tehti väga erinevatel kellaaegadel, põhiliselt õhtupoolikuti, kuid ka hommikul ja isegi öösel. Esines mitmepäevaseid nii ette teatatud kui ka teatamata pause jne. Enda tehtud töötunde ei hakanud küll kokku lugema, kuid vähe neid igatahes ei olnud. Tööpäeva lõppedes koristasin mitu tundi ja siis, kui oodates aeg igavaks läks, tegin mõned asjad ka ise ära. Näiteks lastetoa tapeeti võtsin maha 3 päeva jutti ja kui tööline lõpuks kohale tuli, sai ta kohe pahteldama hakata. Seda tööd mina teha ei oska. Väiksemaid iluvigasid sai ka sageli parandatud, värviplekke mööblilt ja põrandatelt eemaldatud jne. Söömisega kujunes meil omamoodi situatsioon - vahel kostitasin mina, vahel tõi toidukraami (ja eriti kohvi) Margarita. Toidu tegemine, serveerimine ja nõudepesu oli muidugi minu rida!

Nii siis me üksmeelselt need 3 kuud veetsime ja nüüd on asjal ometi lõpp käes. Eks ta ikka veidi kergem oli kui eelmise remondi ajal ca 15 aastat tagasi, sest siis pidin ma kõigele lisaks väljaõppimata töölisi juhendama ja aega läks vist sama kaua või veel rohkemgi,

Lõpp hea, kõik hea!

Kosmilised rätikud

Pildil Juri Gagarin

Paar päeva tagasi töölt koju tulles nägin vilksamisi silmanurgast mosleminaist möödumas ja tuli selline kummaline seos lapsepõlvega.Loodetavasti õde Epp ka mäletab. Meil olid siis mõlemal pikad patsid. Peale vannitamist seoti meile miskipärast sitsist pearätikud pähe just selles stiilis, nagu seda mosleminaised teevad. Aga kuna olid kuuekümnendad, siis muidugi meelitati meid sellega,et näeme välja kui kosmonaudid. Moslemite olemasolust ja riietusstiilist polnud me midagi kuulnud. Oh aegu ammuseid.

Remont II

Pagana hea tunne on, kui üle hulga aja on elamine korras. Nimelt suutsin ma täna peaaegu viimased raamatud riiulitele tagasi panna. 2 kasti jäi üle selliseid, mida ma kindlasti ei taha ja 4 kasti selliseid, mida ei viitsinud enam sorteerida, sest riiulitel pole rohkema jaoks ruumi. Kahekordseid ridasid enam ei taha!!! Nüüd pean välja mõtlema, kuhu ma liigsed raamatud panen või mis ma nendega peale hakkan ja millised need liigsed siis ikkagi on.

Täpsemalt niipalju, et kõigepealt köök, siis magamistuba ja nüüd ka suur tuba on täiesti valmis. Laed valgendatud, seinad tapitseeritud, põrandad-vaibad puhastatud, mööbel ka enamvähem korras, aknad pestud. Ja mida sa siin enam rohkemat tahad! Koridori taastasin endises olekus, s.t. liigset mööblit ega raamatukaste seal enam pole, tolmu ka mitte, põrand pestud ja vahepeal ära võetud pildidki seinale tagasi pandud.

Nüüd saan tervelt 3 päeva korras elamist nautida, sest täna on neljapäeva õhtu ja järgmisena algab koridori remont alles esmaspäeval. Ja telefonid on korras ja televiisor töötab. Hakka või suurest rõõmust napsu võtma, kuid pole, kellega. Üksi na imelikuvõitu!

REMONT.

Ega vist hullemat sõna olegi olemas! Selleks sündmuseks olen juba vähemalt aasta aega mõttes valmistunud. Peldiku seina peal ripub ammu poster, mis juhatab, kuidas ühe nädalalõpuga asi korda saab. Polevat vaja suurt raha ega ka närve kulutada. Minul kestab remont juba poolteist kuud ja selle ajaga on ainult pool tööst valmis. Kenaks tehtud köögis on tõesti mõnus olla, kuid suure toa mööblit täis topitud remonditud magamistuba küll erilst naudingut ei paku. Kogu ilm on tolmu täis ja millestki muust kui remondist ei oska ei rääkida ega mõtelda.

Kõikide hädade tipuks on see, et tavalised kodused lõbustusvahendid enam normaalselt ei toimi. Teise tuppa kolimisel minu digiseadmega telekat enam tööle ei saadud ja lõpuks läks ka lauatelefon rivist välja. Seoses mingite juhtmete seina sisse peitmisega hakkasid kõik kolm toru ragisema ja lõpuks otsustasid täiesti vaikida. Nüüd ootan pikisilmi, et kas kuivavad seina sisse tsementeeritud juhtmed ise ära või tuleb kutsuda eraldi töömees, kes uued juhtmed tõmbab.

Aga mobiiltelefon töötab ja internet on ka olemas, kuigi jupsib aegajalt.

Sellest remondinaise ootamisest, mis alguses närvi mustaks ajas, ma enam ei räägigi. Las tuleb, kuna tahab, kõigega saab harjuda. Tuleb, pahteldab, lihvib ja jälle pahteldab. Õhtul korjad kogunenud tolmu kokku ja järgmine päev algab jälle sama tsükliga pihta. Vahepeal nühid valgeid plekke täis mööblitükke puhtaks, millised kuidagi kile all püsida ei taha ja lae värvimise ajal ikka kirjuks saavad. Vahepeal on selline tunne, et isegi unes on kõik kohad neid valgeid täppe ja laike täis.

Korralikud inimesed pidi iga 5 aasta tagant korteriremonti tegema. Minul on viimane tehtud 15 aastat tagasi! Kui selle remondi ikka üle suudan elada, siis kasutan vist seda kirjandusest loetud nippi, kuidas üks noorpaar oma asjad lahendas. Mehel ja naisel oli tuline vaidlus, mida selle vähese rahaga ette võtta - kas osta naisele uus kasukas, teha korteris remont või minna Miamisse suvitama. Vaidlesid, mis nad vaidlesid, kuid naise sõna jäi peale - sõitsid korteri remondi ajaks naise uue kasukaga Miamisse puhkama.

Georg Otsast ja Lainest

Pilt internetist
Tänase tähtpäevaga tuli selline asi lapsepõlvest meelde. Ju siis sündmus 1975ndat aastast ehk vahetult peale Georg Otsa surma. Mu vanatädi Laine Lepik asus Vanemuise teatri administraatoriks peale oma õemehe ehk minu vanaisa Udo-Romeo Hunt’i pensionileminekut. Tööülesannete hulka kuulus ka Vanemuise külalisetenduste organiseerimine Venemaal. Paraku oli vanatädi venekeele oskus tollal just mitte kõige hiilgavam. Ajades asju ning tehes ettevalmistusi Venemaa teatraalidega oli muidugi nende kõige põletavam küsimus, mis talle esmakohtumisel esitati – millesse Georg Ots suri?

Ega siis ei üleliidulistes ega kohalikes ajalehtedes diagnoosist ega muudest sellistest detailidest ei kirjutatud. Tavaline tekst nekroloogides oli ikka – skorbno skontšalsja. Ja siis oli Laine oma vigases vene keeles püüdnud seletada, et suri põskkoopa vähki. Kuna ta sõnavara oli napp, siis olla ta püüdnud anda endast parimat ning ütles, et .. malenki zivotnõi v golove ehk siis tõlgituna - väikene loomake peas. Vene teatraalid said sellest paraku nii aru, et loomakesed olid täid ehk siis tüüfusesse ja nende näod vajusid väga pikaks ja nad ei uskunud, et nii suur inimene sellisesse surma sureb. Õnneks sai Laine aru, et midagi läks valesti ja siis olla ta edasi seletanud – ikka läbi raskuste – et seda looma ka mõnikord süüakse, siis, kui see haigus pole.

Pole teada, kui kaua selline seletamine kestis, aga lõpuks saadi aru, et tegemist oli vähi kui haigusega ja selle diagnoosiga olid vene teatraalid rahul. Nii armastatud ja kuulsale artistile oli see märksa sobilikum. Sõprussuhted taastatud ja Vanemuise külalisetenduste ettevalmistus peale seda intsidenti läks libedalt.

Sellega tuli meelde, et Ene-Liis võiks hakata kirja panema mälestusi oma vanemate, Udo-Romeo ja Gerda –Terese karjäärist. Kodust elu on pisut juba talletatud, aga nende CV-d mitte.

Palju õnne, ema!

Mis aasta oli?

Minu ema, nii ilus ! Armas ja hea!

Mul ka isa kiri.

Aja planeerimisest – isa kuldsed õpetussõnad

Loen põnevusega vanu kirju. Enda reisikirjad kodustele ja nende kirjad mulle. Terve kingakarbitäis mälestusi eelmisest sajandist. Tõeline nostalgiahetk. Mõned teemad ei muutu aastatega.

Alljärgnevalt isa Otto (46.a) kiri mulle (16.a). Isa oli kirja kirjutamise aegu Leningradis järjekordsel lendurite-ülemuste koolitusel. Täiendkoolitus kestis mitu kuud. Seega mõisted: aja planeerimine, elukestev õpe, täiskasvanute koolitus – pole midagi uut siin päikese all!

Aastavahetuse paiku tuli isa korraks Tartu, aga märksa kurvema sündmuse pärast – oma äia ja minu vanaisa, Udo-Romeo Hunt’i matustele. Taada suri suri 26. detsember 1977. Ka siis oli Eestimaa sama paksu lumekorraga kaetud kui tänavu. Kirjas mainitud hobi – mis see võis olla - ma muidugi enam ei mäleta, kirja lõpus mainitud pisikesed on muidugi õde Tiiu (5 a) ja õde Anu (3 a)... Aga isa kiri on selline:

Tere Kai! 31.I.78

Olen Sinu ees võlglane, oled mul kõige usinam korrespondent. Teised pole esimesest kirjast kaugemale jõudnud, ja mõni sellenigi mitte.

Mul on hea meel, et Sul meeldiv hobi on. See aitab elurõõmu tõsta ja kui temaga ka muretki on, siiski kokkuvõttes on see kasulik ja üldmulje jääb meeldiv. Ära ainult lase õppimisele ajal varju heita. See ei ole alati lihtne endal märgata, aga aitab, kui jälgida oma aja ja tegevuse suhet range kõrvalseisja pilguga ja teha endale kasulikud korrektiivid aja kasutamiseks. Samuti on võimalik aega kasutada intesiivsemalt. Tavaliselt kulub palju ära igasuguse tühja-tähja peale. Selle vastu saab tegutseda juba aja planeerimisega. Seda peab tegema enne tegevust ja siis juba tegutsema nii, et mahtuda oma tegudega oma plaani piiresse.

Läksin vist pikale, aga mul on siin õppeaine, kus üheks lõiguks on oma aja planeerimine.

Ole optimist, siis läheb ladusalt. Tervitusi teistele ja pisikestele musi.

Isa

Veel Krimmist 1981 kokkuvõtvaid mälukilde

Nagu olen korduvalt siin juba halanud, siis minu Krimmi praksi meenutused on väga lünklikud. Kurtes oma muret pöördusin mõne kursusekaaslase poole. Sõbrakäe ulatas Malle (Vooluke) ja Heleene (Hele). Järgmisel kursuse kokkutulekul taastame geoloogia II kursuse Krimmi praktika ajakava täpsemalt. Aga seniks alljärgnevad nopped nende kahe poolt. Vooluke kirjutas põhja ja Hele täiendas.

Vooluke: Kuid mis mäletamistesse puutub, siis meenub tohutult selgelt üksikuid detaile, aga mitte fakte, killusadu, segi emotsioonidega. Krimmi sõitsime läbi Riia - selge mälestus Lenina Jelast. Pidi olema ka kas Kiiev või Lvov, sest me käisime linnas ja proovisime kübarapoes kübaraid. Sealt saingi kombe linnas tühja aja veetmiseks. mütsipoode väisata.

Hele: Ikka Kiiev, Lvov on liiga läänes, Lvovis käisime Voolukese-Ursiga Karpaatia suusamatkal aasta varem.

Vooluke: Hiljem lisandus ihupesu passitamise harjumus, mida muidu tavaliselt ei ole aega teha. Kuidas öösiti magasime rongis - kas üldse - ei mäleta.

Hele: vist õnnestus ikka kupeed saada, mängisime bismarki, ka bridzi, vagunisaatja pakkus teed klaasides

Vooluke: Peatustes jooksime välja õunu, virsikuid, arbuusi jm lõunamaist hankima, ämbriga puu-juurvilja müüjatelt. Esimene hommik Krimmis kui ootasime autot, -veoautot –Dobroljubovkasse sõiduks - nägime esimest aprikoosipuud ja kartsime aga ikkagi tegime paljaks. Hiljem selgus, et nii tolmuselt väljakult keegi normaalne aprikoose ei söögi, sellepärast nad maas ja puus vedelesid.Taskurätikutest peakatted. Magasime telkideta, rida magamiskotte.

Hele: õues, kuna ka ööd olid soojad.

Vooluke: Roosilehtedest keedis - Voronezi tüdrukute tehtud roosa moos - ja nende valge leib. Külapoes olid lambaajud ja tomatid, 10 kop ämber. Tsikaadid. Poeskäigud - mõõdetud veiniga. Ujumine paisjärves - ja Joeli kohtumine maoga. Õunte korjamine kolhoosiaias

Hele: Gea laulab-Ära koo mu käpikusse päikest....

Vooluke: Kinobuss käis, filmi ei mäleta,

Hele: Nõukogude esimene katastrooffilm-lennuõnnetusest, armastusest-stjuardess ja lendur, filmi nimi ei tule ka meelde

Vooluke: kinomehhaanik tüütas plikasid, mäletan, ebameeldiv oli. Simferoopolis allveelaeva rivistus hommikul kell 5 - ja siis laskus see kolakas merre tagasi

Hele: see oli ikka Sevastoopolis, Musta mere ääres, tegime salaja pilti veel.

Vooluke: Simferoopoli rong, laulmine, Ai Petr, savis küpsetatud põldpüüd.

Hele: küpsetatud põldpüüd kõigile ei jätkunud. Ööbimine Ai Petril väljas magamiskottidega, ootasime veel päikesevarjutust, hommikul vara pidi nägema, aga pilve läks ja ei näinud midagi. Laskumine sinka-vinka mäest alla, üsna jube oli, kas bussi või veoautoga hääletasime? Ööbima Jaltasse saime ühe kohaliku aeda õue, 1 rbl öö nägu.

Vooluke: Meduusid ja rannast sai osta väga napikad bikiinid - kas ma neid ise ka kandsin, ei mäleta. Sambad teisel pool randa, valged - vana-Kreeka? Rooma? Ei mäleta.

Hele: Hercules, vana-kreeka varemed, seal ühes keldris oligi väga hea akustika, laulsime veel Kui mina alles noor veel olin.

Vooluke: Vesi oli soolane ja rand kivine, vesi kandis. Täidetud paprikad sööklas ja virsikud turul. Jaltas olime veinikeldris, degusteerisime roosasid ja punaseid sampuseid, ma mäletan, siis olime ainuke kord päris purjus.

Hele. Oo jaa.

Vooluke: Ostsime enne kinno minekut kreemitordid viiimaseks õhtuks. Veini kõrvale. Maitse siiani meeles, kreem ja vein ja kollane biskviit. Mina tulin ära koos Ursulaga lennukiga. Vineerkastiga needsamad paprikad ja virsikud kodustele külakostiks kaasas. Me läksime Ursiga Lõuna-Eestisse kaheks nädalaks rüükalu välja prepareerima, koos Kurikuga..….Igatahes Krimmi praktika tavapärane jätk läbi poole Kaukaasia jäi tookord minul ja Ursulal ära.

Hele jätkab: Mis veel. Marsruutidel käisime bikiinides, kohalikud sülitasid ja vahtisid, nimetasid fasistideks. Bahtsissarai linnas käisime. Suures kanjonis käik, ujumine hästi külmas allikas, tervistava mõjuga. Jaltas botaanikaaias käik. Mina (Hele), Sina (Kai), väike Pets ja Anto läksime laevale- mina mäletan, et nagu Jaltast, lõpp Odessas. Edasi hakkasime hääletama läbi Moldaavia Kišinjovi ja Ukraina-Leedu-Läti Eesti poole. Meie väikse Petsiga ei pidanud hääletamisele vastu lõpuni, Riias istusime vist rongile ja varahommikul olime Tartus. Mitu päeva Eestisse jõudsime, ei mäleta? Kui pole päevikut pidanud ja märkmeid teinud, ei mäleta enam.

Aitäh Vooluke ja Hele nende mälukildude eest. Kokku saades lapime pildi kokku!

Peale Krimmi 1981 Leedu-Läti-Eesti

Alles Tartusse jõudes teadsin, mis tähendab, kui oled jõudnud oma saavutatud eesmärgini, koju. Olin eufoorias ja minu kaotatud jõuvarud taastusid ligunedes kuumas vannivees ja magades valgete linade vahel oma voodis.

Aga seni jätkuvalt teekonnast sinna. Kuna neljakesi grupis (ja seljakottidega) ei ole võimalik tulemuslikult hääletada, siis mingi ajahetk läksid Hele ja Pets oma teed ja kohtusime nendega alles sügisel. Meil Antoga kujunes hääletamisetööl korralik tööjaotus ja teatud rutiin. Mina vehkisin tee ääres kätt ja auto kinnipidades alustasin läbirääkimisi. Nagu ma sain aimu, et sihtkoht on sobilik, siis Anto rabas me mõlema seljakotid ja paigutas need autosse. Suuremate veokite puhul litsusime need endaga kaasa kabiini, väiksemate veoautode puhul heitis Anto elegantse käeliigutusega kotid autokasti.

Pildil töörutiini rikkumine, sest tahtsin fotomeenutuse teha

Mina olin alati juhi pool ja hoidsin siis vestlust üleval nagu soovikontserdil. Kui vaja, siis kuulasin autojuhi juttu, kui vaja, siis jutustasin ise. See esimene variant oli huvitavam, sest nii sai kuulda vahvaid lugusid vennasrahvaste elust-olust. Näiteks jutt sellest, kuidas ühes Valgevene piirilinnas (Lido?) on vaid tekstiilitööstus ja sellest johtuvalt elanike sooline tasakaal rikutud. Kogu see kurbus ja rõõm, mis meeste vähesus igapäevaellu kaasa toob, anti meile edasi koos värvikate kirjeldustega. Või uskumatult avameelne jutt 1930ndate aastate Ukraina näljahädast. Ju siis meid, kahte juhuslikku eestlasest tudengit, peeti piisavalt usaldusväärseks või oli jutustaja hingevalu liiga suur.

Tavaliselt lõpetasid suured veoautod oma teekonna õhtu hakul suuremas linnas. Meil jätkus piisavalt nutti, et ennast väljutada enne tsivilisatsiooni jõudmist, sest meie rahakotile sobivaid hotelle nendes linnades ilmselt ei olnud ja rongijaamades ööbimistega kaasnevate ekstsesside limiit oli täis saanud. Aga looduskauneid magamiskoti lahtilaotamiskohti selle eest küllaga.

Pildil üks vabaõhuhotelli numbrituba

Viimane ööbimispaik oli Riia lähedal. Saime päris ruttu Rõngu lähedale (u 40 km Tartust), aga siis tuli suurem tõrge. Öösel olime jäänud esimese vihma kätte kogu selle nn Krimmi praktika ja sealt tagasi tulemise jooksul. Magamiskotid olid läbiligunenud ja hulkurielust sai mõõt täis. Kuna olime suutnud tuhandeid kilomeetreid hääletada, siis puhtast trotsist seda viimast juppi ei saanud ju ometi raha eest ja ühiskondliku transpordiga läbida. Passisime vihma käes hääletades tunde. Lõpuks ikkagi üks auto peatus ja toimetas meid Tartu. Ekstreemsused olid selleks korraks läbi ja see oli minu elu üks seiklusrikkam suvi.

Veel Kaukaasiast

Kuna Kai ei ole seekord midagi kirjutanud, siis proovin lausa iseseisvalt Anni õpetatut kasutada. Kõigi reeglite kohaselt peaks siia tulema üks Oti saadetud postkaart,mida ma alguses arvasin, et see on ka Kislovodskist, kuid on hoopis Essentukist. Aga üks Kaukasus kõik! Näis, kas õnnestub!

Ei saanud siiski ise hakkama. Skanneerisin ära, kuid edasi ei osanud ja siis pidin ikka Paula appi kutsuma. Ta küll lohutas, et see on printeri häda, vahepeal pidi veel mingid trikid tegema. Eks ma teinekord siis proovi veel!

Peale Krimmi 1956. Kaukaasia mäed ja Pjatigorsk.

Nüüd ma teadsin, mis tähendab, kui oled jõudnud oma saavutatud eesmärgini, tippu. Kõik me olime eufoorias ja ka minu kaotatud jõuvarud taastusid paari minutiga. Pildistasime, sõime ja jõime. Kartsin, et jään jälle grupile jalgu ja tegin teise rumaluse- hakkasin üksi ees minema. Allamäge tee ei olnud lagunenud ja seal ma siis keerutasin serpentiine mööda minna ja ise laulsin kõva häälega. Siis aga silmasin, et teised meie omad olid kasutanud mingit jalgrada ja olid nüüd minust õige kaugel all. Esimesel võimalusel hakkasin mööda rusukallet neile järgi minema.

Siis meenutasin jälle Uno Lahte : "Kord alla tulles Mguri mäest, kus lahtist kiviprahti, eks tasakaal mul kadus käest ja metsik tants läks lahti. Küll pani päkad sibama te alandlikum teener, ei kuidagi saand pidama, sest iga kivi veeres. Käed laiali kui tiivad lõin, ent kiirus aina kasvas. Paar põõsast ülalt alla tõin ja hüüdsin uhkelt Hašša! " Minul see rõõmuhüüe jäi küll ära, sest lisaks vallalepäästetud laviinile tuli meelde, et siin võib ka usse olla. Hirm oli kole suur! Kui lõpuks pidama sain ja omade juurde jõudsin, andsin endale sõna, et grupist kunagi lahku ei lähe.

Peatusime Teberda alpinismibaasis. Sealt matkasime lasuursiniste Baduki järvede juurde, puhkasime imekaunitel lillelistel alpiaasadel, käisime kõndimas mingil tõelisel liustikul, kust paar päeva tagasi oli välja sulanud 10 aasta eest jääprakku kukkunud Moskva tudeng.

Edasisaamisega oli raskusi. Ei mäleta, kas bussid ei käinud või polnud pileteid. Minul paari kaaslasega õnnestus saada transporti tühja isekallutaja kastis. Olime selili (et keegi seaduserikkumist ei näeks!) seal libeda metallpõhja peal ja hoidsime kramplikult kinni kabiini servast. Tagaluuk käis ikka kolksuga üles-alla. Sõit vältas tund või paar, kuid tundus küll igavikuna.

Lõpuks olime Kislovodskis. Tutvusime peamiste vaatamisväärsustega, millisteks olid mingi tuntud Grott (koobas), Lermontovi duellipaik, Akadeemiline Galerii, kotka kuju linna kõrgeimas kohas, narsaani allikatele ehitud paviljonid jne.

Olles ööbinud ühe koolimaja põrandal, kogunesime järgmisel päeval raudteejaama, et alustada sõitu Moskvasse ja sealt koju. Ekstreemsused olid selleks korraks läbi ja platskaartvaguni puidust pink tundus väga pehmena ja keha järgi õigete kõverustega tehtud olevat. Voodipesu ja madratsite laenamiseks raha enam ei jätkunud, sest kodutee oli pikk ja süüa oli ka vaja. See oli minu elu seiklusrikkaim suvi!

Peale Krimmi 1981 Lvov ja Kiiev.

Pilt wikipediast: Lviv (Львів), mida 1981 aastal sai kutsutud Lvoviks

Kui Lvovi hääletades veoautost välja astusime, oli tunne nagu oleksid ikka veel saunas, aga nüüd juba kuivas saunas, mitte aurusaunas. Ei olnud enam subtroopika vaid lihtsalt kontinentaalselt soe lõunamaa. Meie hääletamise reisil oli kujunenud kokkulepe, et igas suuremas linnas lubame endale väikese ekskursiooni linna südamesse. Selle tarbeks oli vaja kuskile paigutada oma seljakotid.

Meil olid kasutusel tol ajal üsna hiljuti müüki paisatud uudse konstruktsiooniga alumiinium raamiga seljakotid. Peab ütlema, et võrreldes vanamoodsate, presendist vormitute seljakottidega (lihtsalt paari taskuga rihmadega riidest kott), oli see ikka suur samm edasi. Palju asjalikke küljetaskuid, vahesid ja muid kinnitusi võimaldas oma kotist vajaduse korral kiirelt leida vajaliku eseme. Rääkimata sellest, et tänu raamile oli kogu oma elamist märksa kergem seljas kanda. Üks viga sel seljakotil muidugi oli – ei saanud selle peal õieti istuda ja hääletades oli teda ka raske sõiduautosse mahutada. Kuna meie sõiduvahendiks olid suurekabiinilised linnadevahelised veoautod, siis see viimatimainitud puudus ei olnud suureks takistuseks.


Pildi peal Anto hääletamisetööst puhkehetke võtmas ehk toetamas ennast kirjeldatud seljakottidele. Pildi taga märge "Suvi 1981, kuskil Valgevenes"

Õnneks oli seljakoti raam just nii suur, et ta mahtus millimeetri pealt üle NSVL levinud raudteejaamades olevatesse hoiulaegastesse. Tuli seljakott küll külili ja diagonaalis sisse lükata ja osad asjad “laka” poolt kõrvale paigutada, aga sisse ta läks. Metalne hoiulaegas maksis 15 kopikat ja lukustada sai kapiust valides kombinatsiooni pöörlevatest nuppudest. Valik oli üks täht ja neli numbrit. Tänapäeval on igal sammul vaja meeles pidada mingeid erinevaid PIN koode, salasõnu, kasutajatunnust, turvakoode ja mida iganes veel. Selleks on ilmselt igal inimesel mingi oma süsteem välja mõeldud. Aga siis – paljudel esmakordne ja ainus kokkupuude mingi sellise asjaga. Seega oli väga levinud, et kombinatsiooniks kasutati A tähte ja oma sünniaastat. Ja ega siis varganägudel polnud palju vaja. Nähes inimest oma kapi juurest lahkumas võis ju vanuse enam-vähem ära aimata. Ja ei olnud nii, et peale kolmanda kombinatsiooni ebaõnnestunud valimist rohkem võimalusi ei antud! Meid, tudengeid, oli sellise lihtsameelse kombinatsiooni kasutamise eest muidugi hoiatatud.

Kui nüüd ikka Lvovist ja Kiievist ka rääkida, nagu Ene-Liisi pakutud formaadi mõttes oleks sobilik, siis midagi erilist nende linnade kohta aastast 1981 ei oska öelda. Õnneks olen mõlemasse linna ka hiljem sattunud, seega põhilised kultuuriloolised vaatamisväärsused on samaks jäänud. Küll on muutunud inimesed.
Pilt wikipediast: Kiiev