Vanades asjades sorides leidsin kollendava markmikulehe jargmise luuletusega, mis tanasel emadepaeval sobiv lugemispala tundub olevat.
Oppimisest Epp ei hooli,
tihti hilineb ta kooli,
oppetunnid tegemata,
toad tal jaavad kraamimata.
Tahab mangida ta palli,
igat pidi lyya lulli.
Hoolida ei taha toost,
manguks votab osa oost.
Armas laps sa motle vahe,
tarkus ei lae ise pahe.
Selleks pead sa oppima,
hoolega pead tootama.
Loodan, et kui kasvad suureks,
lahkud oma ema juurest,
hakkad koike moistma sa
mis sul pyyan raakida.
Tuleb tunnistada, et toad on ikka ysna sageli kraamimata , hilinemisest olen kyll yle saanud, pallimang on kadunud (aga voiks olla) ja magama lahen ka varakult.
Suurks olen kyll kasvanud, liiga suureks...
Moistma ka ehk hakanud. Ka seda, et tollal ei olnud kombeks lapsi kiita ehk siis positiivsust innustada.
Postitused
2 kommentaari:
Uskumatu, et ema luuletus on sulle niipalju mõju avaldanud, et sa selle USAsse kaasa võtsid ja mingi kolimisega pole maha jätnud. Või kirjutasid hetkel isegi peast! Seda muljetavaldavam. Mulle pole küll ema luuletust kirjutanud, isegi mitte sellisel teemal. Ikka memme musi see, mis mul kogu elutee kaasas on.
Minul aitas ema kunagi kooliajal ühe luuletuse kirjutada. Kodune töö oli ja seetõttu sai sinna ikke minu nimi ainult alla :))) Ja luuletus osutus niivõrd hääks, et mul lasti seda suisa koolikontserdi ajal Vanemuise lavalaudadelt esitada. See oli minu esimene ja siiani ka viimane selline esinemine.
Postita kommentaar