See oli nõukogude ajal, kui autoostu lubasid jagati väga vähe ja neidki anti ainult eriliste töövõitude või muude teenete eest. Ott oli siis lennujaama ülem ja samal ajal ka lennulüli komandör ja sellepärast oli saanud 6-7 aastat tagasi žiguli-nimelise auto osta. See kippus juba vanaks jääma, kuid uue ostuks polnud mingit lootust. Aastas aga toimusid 12 korda riiklikud loteriid, mille pilet maksis 30 kopikat ja igat sorti muude esemete hulgas olid peavõiduks autod. Loterii tulemused avaldati ajalehes Rahva Hääl.
Oli 1974. aasta viimase päeva õhtu ja meie Ottiga valmistusime minema "Vanemuise" teatrisse ballile. Mammi luges oma toas lehte. Äkki kostis sealt ärev hüüe: "Ott, tule ruttu seia!" Eks pojake porises veidi vastu, sest habemeajamine oli pooleli, kuid mina kohmasin, et nüüd võitis Mammi auto, mine ja vaata! Imekombel oligi see nii! Sai seda ajalehte ja piletit mitu korda kontrollitud ja kõik tõesti klappis! Pilet pandi kindla koha peale ja meie läksime ballile. Seal oli meil selline imelik olemine - vaatasime sageli üksteisele otsa ja naeratasime, tantsisime, ostsime puhvetist paar korda konjakit, vestlesime tuttavatega, kuid kõige tähtsamast kellelgi ei rääkinud.
2. jaanuaril, kui pea-hoiukassa Talinnas jälle avati, olime peaaegu esimestena seal kohal. Pilet vormistati ära ja kusagilt autolaost saime omale žiguli valida, millega siis õnnelikena koju sõitsime. Meenub veel see, et meiega koos ootas auto saamist üks noorpaar, kellele oli peigmehe sõber pulmadeks loteriipileti kinkinud ja nüüd nad omavahel arutasid, kuidas käituda - kas vaikida, maksta sõbrale pool autoraha või on mingi muu variant. Paistis, et neil oli väga raske õigele otsusele jõuda. Mis meil viga, Ott Mammi ainuke laps!
Vana auto müümisega polnud mingit raskust ja saime selle eest 6 000 rubla. Kuna uus auto maksis 5 5oo rubla, siis andsime selle summa koos kohvriga Mammile. Mammi andis esialgu kogu raha Otile tagasi, kuid siis hakkas iga paari päeva pärast just minu käest küsima, et kas tuu raha Otul iks alali om. Sai siis raha hoiukassasse pandud ja hoiuraamat mammi padja alla, kus ta seisis ca 8 aastat. Suguvõsas oli muidugi kadetsejaid kah, kuid nende jutu peale vastas Mammi uhkelt: "Ostke tii kah omma kahesakümne viiendass sünnipäevass mõni pilet, ehk siss saate kah!" Kõik sugulased olid temast nooremad ja nii vanaks neist ütlejatest keegi ei elanud. Mammi suri oma 92. eluaastal ja pärandatud raha eest saime 1982. a. osta nii magamistoa- kui ka köögimööbli komplekti, mis meid siiani truult teenivad.
Enne selle võidupileti saamist oli Mammil tavaks ütleda: "Tuu vene värk om iks võlts värk, ma kohe ei usu, et tost loteriist ka mõni lihtinemene kasu saab". Ja siis ta veel kahetses oma raha raiskamist: "Ma tahtse tollelt Raekoja platsil autos istvalt piletimüüjalt ainult ütte piletit osta ja andse rubla raha. Müüja andse miskipärast 3 tükki ja 10 kopkat tagasi. Kats noist ollid ju liigse, üts ainult võitse!"
Järgmise aasta 4 kuud ostis Mammi igaks loosimiseks 1 pileti ja võitis alati sellega väikseima tasu - 1 rubla. Maikuu loosimisel ei saanud ta midagi ja siis oli jälle sama jutt, et " võlts värk".
Epp on selle pere ühe tähtsündmuse juba varem oma vaatenurgast kirja pannud niimoodi.
Postitused
1 kommentaar:
Ooo jaaa - see on üks märkimisväärseid legende meie suguvõsa ajaloos. Auto pidas isa hoolitseva käes all kaua-kaua aastaid vastu. Isegi sai remonditöödel (sunniviisiliselt/vastumeelselt) abis käidud. Siiani meenutan heldusega, kuidas ma Anuga isale auku pähe rääkisime, et meil on kodus väga igav ja nüüd tuleb mööda linna tiirutama minna motoga "Tunne oma kodulinna". Tänu sellele on Tartust hää ülevaade ikke olemas, kuigi egga kõike isa räägitut enam ei mäleta ja linn on ka aastatega muutunud.
Postita kommentaar