esmaspäev, 28. september 2009
Estoniast – täna 15 aastat tagasi
Täna on palju räägitud, et kes ja kus ja mida 15 aastat tagasi. Ka minul on palju mäletada, kuid eredalt meenub just alljärgnev seik. Olin siis tööl Keskkonnaministeeriumis ja olin USA Keskkonnakaitse Agentuuri (EPA) siinne kontaktisik. Just selle päeva hommikuks oli planeeritud EPA delegatsiooni kohtumine Kotka tänavas meie Info- ja tehnokeskuse (ITK) töötajatega arutamaks võimalikku koostööd. Eesti pool oli šokis ja koosolek ei tahtnud kuidagi alata. Me ei suutnud kuidagi USA inimestele selgeks teha, kui mastaapne oli meie rahvuslik õnnetus. Kuni selle momendini, kui üks ITK poistest seletas vaikselt umbes nii (arvud muidugi tollal ja siin ebtäpsed), et: meid on üks miljon ja ilmselt on hukkunud tuhat inimest. Teid on 300 miljonit ja see teeb sama, kui teil oleks hukkunud 300.000 inimest. Äsja guugldasin kontrollimaks palju inimesi hukkus 11/9. Ligi 3000 inimest. Aga see on teine teema. Lähedaste kaotusvalu mõõta statistiliste andmetega on kohatu
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
5 kommentaari:
Mina maletan ka seda hommikut tapselt.Olin siis USAst tagasi ja elasin Tahes ja tootasin 5. Kk. Uudist kuulsin raadiost kodus hommikul kell 7 . Vapustav oli. Isiklikke tuttavaid mul seal polnud, kyll aga Ungari malevakaaslase (kus meil komandoriks oli Ansip!!) ja hilisema kirjasobra Helje Kaskeli abikaasa Urmas Alender.
Meenub ka NY tornide kukkumine. Olin just 5 paeva tagasi NY olnud. Seekord juhtusin otseylekannet Onne tanaval CNNis vaatama jumala juhuslikult hommikul kell 9. Kui teise torni lennuk sisse soitis, motlesin alguses, et naidati kordust esimesest tornist.Uskumatu oli seda raalajas vaadata.
Muideks, Londoni metroo plahvatused toimusid ka vahetult parast minu lahkumist Londonist.
Et siis peab ettevaatlik olema, kui Epp kusagil just käinud on... Ma mäletan ka seda hommikut, Epp tuli mulle allakorrusel uudist teatama. Mäletan, et sõitsin siis isa autoga lennujaama tööle, vastik sügisilm oli ja mul tuli kananahk ihule, kui mõtlesin, et mõned ehk veel ulbivad keset merd...
Mäletan seda hommikut imehästi, kui kuulsime raadios juhtunud katastroofist. Esialgu ei tahtnud uskudagi, kuid siis meenutasime , kuidas tulime täpselt eelmisel kolmapäeval Saksamaalt teise laevaga ( mingi "Quin Baltika" v.m.s.)autot ostmast. Siis Ott vaatas sealseid päästepaate ja ütles, et need on ainult moepärast värviga üle plätserdatud ja kui neid oleks tegelikult tarvis, siis küll neid vette lasta ei saaks. Tagantjärgi hakkas kõhe !
Viimane salvestus Alenderist
http://www.youtube.com/watch?v=bQExi0qKKfs
Mina täpselt ei mäletagi midagi, olin siis alles 5 aastane. Küll aga sain hiljem teada kui kooli läksin, et ühe mu klassivenna ema oli seal laeval ning pääses! Oli küll Rootsis tükk aega haiglas, kuid tervis jäi korda, paar aastat tagasi sai klassivend endale isegi õe :)
Postita kommentaar