Georg Otsast ja Lainest

Pilt internetist
Tänase tähtpäevaga tuli selline asi lapsepõlvest meelde. Ju siis sündmus 1975ndat aastast ehk vahetult peale Georg Otsa surma. Mu vanatädi Laine Lepik asus Vanemuise teatri administraatoriks peale oma õemehe ehk minu vanaisa Udo-Romeo Hunt’i pensionileminekut. Tööülesannete hulka kuulus ka Vanemuise külalisetenduste organiseerimine Venemaal. Paraku oli vanatädi venekeele oskus tollal just mitte kõige hiilgavam. Ajades asju ning tehes ettevalmistusi Venemaa teatraalidega oli muidugi nende kõige põletavam küsimus, mis talle esmakohtumisel esitati – millesse Georg Ots suri?

Ega siis ei üleliidulistes ega kohalikes ajalehtedes diagnoosist ega muudest sellistest detailidest ei kirjutatud. Tavaline tekst nekroloogides oli ikka – skorbno skontšalsja. Ja siis oli Laine oma vigases vene keeles püüdnud seletada, et suri põskkoopa vähki. Kuna ta sõnavara oli napp, siis olla ta püüdnud anda endast parimat ning ütles, et .. malenki zivotnõi v golove ehk siis tõlgituna - väikene loomake peas. Vene teatraalid said sellest paraku nii aru, et loomakesed olid täid ehk siis tüüfusesse ja nende näod vajusid väga pikaks ja nad ei uskunud, et nii suur inimene sellisesse surma sureb. Õnneks sai Laine aru, et midagi läks valesti ja siis olla ta edasi seletanud – ikka läbi raskuste – et seda looma ka mõnikord süüakse, siis, kui see haigus pole.

Pole teada, kui kaua selline seletamine kestis, aga lõpuks saadi aru, et tegemist oli vähi kui haigusega ja selle diagnoosiga olid vene teatraalid rahul. Nii armastatud ja kuulsale artistile oli see märksa sobilikum. Sõprussuhted taastatud ja Vanemuise külalisetenduste ettevalmistus peale seda intsidenti läks libedalt.

Sellega tuli meelde, et Ene-Liis võiks hakata kirja panema mälestusi oma vanemate, Udo-Romeo ja Gerda –Terese karjäärist. Kodust elu on pisut juba talletatud, aga nende CV-d mitte.