Uudis Rotimõisast.

Laupäeva keskpäeval läksin Kaie suvilas seenepuhastuse jääke majast ca 30 m eemal asuvasse metsatukka viima ja nägin seal värsket kakahunnikut, mis tuletas meelde näiteks marjamahla või õunte tegemise jäätmeid. Kuna seekord keegi meist toiduvalmistamisega veel polnud tegelenud, siis tuli hakata asja lähemalt uurima. Igatsorti sõralistel on väljaheiteks pabulad, seasoolikas ei saa olla nii suure läbimõõduga, lehmakooke ja hobusesõnnikut tunnen (ja ega neil koduloomadel meie metsa asja ka pole!) Nii jäigi järele ainult KARU. Tiiu uuris igaks juhuks veel asja netist järgi ja oletus muutus üha kindlamaks. Seda enam, et vaatamata tugevatele tormituultele oli magusa õunapuu alune õuntest tühjaks tehtud ja hapud mõrud õunad olid naaberpuu all lausa lademes. Kes ikka selline maias peale mesikäpa on!

Algul oli asi naljakas, kuid hiljem eriti enam polnud. Mulle meenus bussis kuuldud ühe naabrinaise jutt, et meie õues on karu nähtud ja siis tuli külla teisel pool teed asuv naabrimees ja teatas, et ka tema maa pealt on varem karusitta leitud ja et ligidal on mesitarusid rüüstatud.

Nüüd tuli miskipärast meelde lapsepõlves kasutatud hüüdlause - situ ruttu, karu tuleb! Öösel kasutasin välikemmergu asemel laste pissipotti ja Kai seadis ukse kõrvale karu hirmutamise kolisti. Parem karta kui kahetseda!
Aga seenemetsa läksime järgmine päev ikkagi, kuid iga veidi kõvem ragin metsas tundus kahtlane.