Kaja elust ja olust Ameerikas

Kõigepealt ütlen oma ameerika lugude jätkuks, et ma loodan, et ma kedagi ei riiva on otsekohase jutuga. Pean siin silmas just eriti Eppu, kellel on siinsest elust ehk teistsugused arusaamad. Aga tema kogemus on ka hoopis teine, kui minul. Nii, et sorry Epp, kui olen ehk midagi liiga karmilt öelnud.

Mul oli suur plaan Epule ka külla minna, aga vahemaa on ikka väga suur, autoga üle 20 tunni ning hetkel ei ole veel raatsinud lennupiletiti osta, kuna minu lapsukese koolitamisele lähevad ikka suured summad ja need asjad on praegu esikohal. Ehk siiski õnnestub.

Esimene koht väljaspool seda linnakest, kus käisin on siin lähedal asuv linn nimega Vineland, mis on umbes 25 min autosõidu kaugusel. See on suurem linn kui Bridgeton, mitte nii palju rahvaarvu kui suure pindala poolest. Enamuses on seal eramajad, selliseid nn linnamaju ehk nagu Eestis öeldakse – kortermaju, ei ole. Ühes kohas nägin meie ridaelamu tüüpi maju, kuid neid ei ole ka palju. Meie nö perepoeg (nimetame teda H.) elab ja töötab ka seal. Vinelandis on ka lähimad suured poed ja kaubanduskeskused. Olen pidanud olema mõned korrad H-le ka autojuhiks, kuna ta jäi oma lubadest ilma ja ega siin ju keegi jala ei käi ja ega ei saa ka eriti, kuna sellistes väikestes kohtades on ühiskondlik transport pea olematu. See on olnud selles mõttes hea, et ta on näidanud kohti, kuhu ma ise ei oleks osanud minna või teid, kust saab otsem jne.

See piirkond, kus siis see H elab, on täitsa selline nagu "Meeleheitel koduperenaistes". Samasugune vaikne kant, ilusate ja suurte hoolitsetud majade ja aedadega. Seal pidid elama ka natuke rikkamad inimesed, arstid ja juristid ja eks see paistab majadest välja. H. ise on muide börsimaakler ja seega ka mitte just vaene inimene.

Käisin H-ga kaasas ka pangas. Imestama paneb, kui algeline see panganduse värk siin on. Mingi interneti ja isegi telefonipank on mõningatel pankadel küll olemas, aga nagu ma aru sain, siis peab internetis tehtud tehingud pärast pangas üle kinnitama ja mobiiliga saab vist ainult mõningates poodides maksta ja sellega mingeid punkte koguda. Igal juhul aegunud värk. Muide ka Inglismaal on sama või isegi hullem, nagu Kelly räägib. Mõnes mõttes saan sellest USA puhul aru ka. Maa on tohutu ja pankade klientuur miljonites, seega võib olla ikka üsna raske seda internetipõhiseks üle viia.

Ilmad on siin piirkonnas äärmiselt vahelduvad. Kui ma tulin, siis oli algul soe ja vastikult niiske, sooja 22-23 kraadi (räägin Celsiusest, nii on teil lihtsam, ei pea hakkama Farenheidist umber arvestama) Siis tulid paar vihmast päeva ning jällegi soe, pea 25 kraadi. Seejärel järgmine päev ainult 13 kraadi. Nii on tegelikult kogu aeg, ükspäev 3 kraadi sooja, teine päev kolmteist, siis tuli isegi lumi maha ja oli paar külmakraadi ning siis hüppas kraadiklaas taas lausa 16 sooja peale. Seega ühel päeval olin saabastega ja järgmisel läksin paljasääri jalutama.

Nädalavahetustel peaks olema mul vaba, ja siis peaks siin olema hooldamas H. Mul on siis ikka plaanid tehtud, et kuhu sõita ja minna. Paraku on nii, et ta teinekord H. ei tule, või tuleb nii hilja, et ma ei jõua kuhugi sõita. Mõnedel nädalavahetustel on olnud siin Selma teine poeg M. oma abikaasaga. Väga toredad inimesed (mõlemad 70. a. ringis), on olnud 40 aastat abielus, aga ikka kihistavad koos ja teevad kõike koos. Väga positiivsed. Iga asja osas ütlevad, et pole mõtet muretseda, küll jumal hoolitseb ja eks ta nii ongi tegelikult. Igal juhul on alati tore nendega koos olla. Kui nemad on siin, siis olen saanud kauem ja kaugemal käia, sest tean, et Selma on hoitud.

Esimesel vabal nädalavahetusel käisin Vinelandis shoppamas. Kuna siin on pidevalt mingid allahindlused, siis on võimalik ka muidu pisut kallimates ja kvaliteetsematest poodidest väga odavalt asju osta. Üldiselt küll riiete ja toidu hinnad ikka odavamad kui meil ja kui allahindlused on, siis võib saada mõningaid asju ikka puhta muidu. Vaatasin ühtesid saapaid ja kingi, aga kuna oli esimene suurem shopping, siis ei ostnud, kuna mõtlesin, et vaatan veel ringi. Hiljem ei saanud neid enam, aga mis seal ikka. Hinnad olid muide vastavalt 29 ja 20 dollarit ehk siis eurodes vastavalt 22 ja 15 eurot. Ei mäleta, et oleks Eestis kunagi nii odavaid kvaliteetseid saapaid müügil näinud.

Ega siin Vinelandi/Bridgetoni piirkonnas mingeid vaatamisväärsusi ei ole. Siin on rohkem selline aedade ja farmide piirkond. Meist mitte kaugel on näiteks üks suur õunafarm, kus on väga suur õunaaed. Nendel on ka oma pood, kust saab osta õunu ja ka väga head õunamahla hea hinnaga. Mahl on naturaalne, ilma igasuguste lisanditeta, super hea.

Bridgetonis või õigemini siit umbes 7 min kaugusel Seabrook’is on ka kohalik eestikeelne luterlik kogudus. Nendel on jumalateenistused kaks korda kuus ja oma siinoleku teisel nädalavahetusel sain ka seal esimest korda käia. Päris kena oli. Teenistuse kord enamvähem sama, mis meie koguduses Nõmmel, laulud ka samad, seega oli hea kodune. Samas on nad mõnedes asjades palju konservatiivsemad. Kunagi oli see kogudus suur, oma 300 inimest, nüüd on aga kokku kuivanud. Peale minu oli kohal veel ainult mingi 11 inimest (teistel kordadel on vaheldunud inimeste arv 13-st kuni 18-ni). Kõik ikka eakad inimese. Keskealise käivad oma peredega inglisekeelsetes kogudustes, kuna lapsed ja abikaasad enamasti eesti keelt ei räägi. Enne eestlasi on samas kirikus hommikul sakskeelne teenistus. Seal olukord sama, vanurid ainult. Siinne kogudus on muide üks väheseid eestikeelseid kogudusi Ameerikas, kellel on oma kirik ja surnuaed, teised kõik üürivad.

Olen saanud nüüd ka rohkem siin meie kohalikus linnakeses ringi sõita ja siinse eluga tutvuda. Sattusin ka paari kvartalisse, kus need väga ilusad vanad puumajad on hästi hoitud. Väga armas. Minu suureks üllatuseks selgus, et siin on ka loomaaed. Väljast tundub see üsna armetu kohake. Seal kõrvalt läheb läbi üks jõgi ja see olevat kevadel suurelt uputanud ja ka loomaia ära rikkunud. Ükspäev, kui käisin rattaga sõitmas, mõtlesin, et sõidan sealt loomaaiast mööda, et vaatan, mis pilet maksab. Selgus, et kõik puha tasuta. Võtsin siis ratta käekõrvale ja jalutasin selle läbi. Peab ütlema, et ta seest nii armetu ei olnudki ja hulga suurem, kui väljast tundub. Igat sorti loomi oli seal - karu, panter, marmosetid ja isegi valge bengali tiiger. Enamasti oli seal küll palju erinevaid linde, eriti igat sorti kotkaid ja kullilisi. Veel olid ka mingid hirvelised, nimi ei jäänud meelde. Esimest korda nägin valget paabulindu ja mingit uus-guinea laulvat koera. Sel ajal ta küll kahjuks ei laulnud J, seega ei saanud ettekujutust, mis moodi see laulmine tal käib. Seega ei olnudki nii vilets koht, kui ma arvasin ning siit järjekordne meeldetuletus, et ei tohi hinnata asju ainult välimuse järgi.

Rattaga sõites olen avastanud ka, imede ime, ühe kergliiklustee pargist. isegi paari teist ratturit nägin. Siis sain teada, et ühel nädalavahetusel on tulemas siinse linnakese pargiradadel mingi rattamaraton. Vot siis, ei oleks uskunudki, et selliseid asju siin ka korraldatakse.

Mis Ameerikas on üks nende omapära ja minu jaoks natuke naljakas on see drive-in värk. No meil on ka see burgerikohtades, aga siin on peale drive-in burgerikohtade ka drive-in pangad ja apteegid. Mõnes mõttes mugav, et kui sul on mõni lihtne asi, siis ei pea sisse minema, aga ikkagi imelik. Ime, et veel shoppamine ei käi drive-in. Tegelikult räägitakse palju tervislikest eluviisidest ja toitumisest ning poodidest on leida ka erinevaid täistera tooteid ja keemiavabu toiduaineid. Samas inimeste ostukorvides, nii palju, kui ma olen kiiganud, see eriti ei kajastu. Kogu USA-s kuulutatud rinnavähi teadlikkuse kuuks. Palju oli reklaame, kus kutsuti naisi mammogrammile ja muud infot. 

Autoga sõites olen olnud ülikorralik, arvestades minu tavalist sõidustiili, nii et olen ikka veel võimeline arenema. No siin on väga karm ka ja ei ole tahtnud silma paista, niikuinii mul ju kohalikke lube ei ole ja nad ei pidanud muu maailma lubadele just hea pilguga vaatama. Ükskord aga rikkusin räigelt eeskirju, võin enda vabanduseks öelda, et tahtmatult ja teadmatusest. Nimelt seisis tee ääres koolibuss, millel oli punased vilkurid ja mingi stopp märk küljepealt väljas. Ma võtsin küll aeglasemaks, aga sõitsin siiski sellest mööda. Selle peale hakkas jube signaalitamine ja pärast veel need autod, mis minu taga olid lasid mulle mööda minnes signaali. Selgus, et sellisel juhul peab seisma jääma, kuni buss on oma punased tuled maha võtnud ja stopp märgi sisse tõmmanud. No eks nüüd jälle targem. 

Üldiselt on siin väga viisakas liiklus. Tuled peavad päeval põlema ainult siis, kui sajab vihma ja kui on reguleerimata ristmik, siis lastakse üle see, kes enne jõudis, vaatamata sellele, et sellises kohas kehtib ka siin parema käe reegel.

Meil on siin aegajalt ka üks koer hoida. See on H. koer ja kui tal on teada, et on tulemas pikemad päevad, siis ta on toonud selle siia meie juurde. Olen temaga jalutamas käinud, mis on hea muuhulgas ka selle poolest, et siis ei vaadata nii imelikult, kui jala käid. Koer on valge, puudli ja bolonka segu. Üsna totu, viisakalt öeldes ja arg ka, aga muidu armas. Talle näiteks ei jõua kuidagi kohale kaelarihma põhimõte, nimelt, et see, mis tal hinge kinni tõmbab ja köhima ajab on ta enda kaelarihm, veab ikka nii hirmsasti, et jube. Kui mingi oksa peale astub, siis hüppab hirmust, aga autosid ei oska jälle üldse karta, ronib kogu aeg teele. Nii et see meie jalutamine on pool joostes tirimine ja tõmbamine, et teda tee ääres hoida. No vähemalt hea füüsiline pingitus.

Selleks korraks siis niipalju. Eks järgmine kord siis edasi minu muljeid siit. 

Kaja