Tänasel priiuse põlistumise päeval lugesin ühe laulu sõnu üle teise mõttega kui varem. Tegemist siis selle raamatuga:
Laulu ise lõikasin salmi kaupa kokku,
et üle ekraani ilusasti lugeda saaks:
Üritan seda teksti ka kergelt mugandatult siia tippida:
Priius kallis anne, taeva kingitus.
Kõigile toob õnne sinu valitsus.
Kus sind pole leida, sääl on viletsus.
Meie poole leida (lenda?), kallis varandus.
Ei küll pane tähel' sind küll kõik maailm.
Veel on mitmel mehel süda sulle külm.
Siiski pian mina väga kalliks sind.
Sest, et päästsid sina orjapõlvest mind.
Küll see orjapõli, mis kord vaevas mind,
väga hirmus oli. Ütlen ükskord teil:
Jätkem, vennad, maha, endist rumalust
Võt(kem) vaeva näha, nõudes lõpetust!
Postitused
2 kommentaari:
Ma ei saanud aru, kas see on minu vanaema omalooming või?
See mitte, oma lugudel tal ülal M.K kirjas. Lihtsalt see lugu ajas on muutunud :)
Postita kommentaar