Minu enda esimene sini-must-valge tegemine.

Keegi FB Nostalgiamuuseumi grupis küsis: "Millal õmblesid omale esimese Eesti Lipu?" Vastan siia. Ca 1985 või 86 võis see olla, täitsa kogemata juhtus. Minu esimene seeliku tegemine :) Moes olid "Simbabe" seelikud. Sellised ülalt kummiga ja kolmes järgus - iga järgmine järk siis laiem ja kroogitud eelmise külge. Ostsin kangapoest selle tarvis kolme värvi riiet oma raha eest (sealt polnud tookord palju saada - miski sitsi moodi asi sai nii sinine kui valge, must oli paksem kangas. Imelik, et sarnast sinist siis müüdi, sest kunagi kui veel varem kui eesti lipp meeles oli (Mammi juttudest (suri 1982)) ja juba õmblusmasina ligi lasti, otsisin trotsist toda sinist, aga polnd midagi taolist müügis (ka koolisärgid olid siis helesinised - hilisemad tumedamad sinised oleks mängind välja)). Oma raha eest seepärast, et olin vist miski õmblustöö varem tuksi keeranud ja enam mulle kanga tarvis raha ei eraldatud (oi kuidas ma kadestasin Tiud, kes (minu arust) vaid ideega välja tuli ja kellele siis kohe riide raha anti (P.S. Mis aastast me Riomaride hauda koristasime, mille tasuks oli kord kuus Burda?)). Kui valmis tööga isa ette eputama läksin, sai tema karmil käsul vanematest õdedest nr. 2 kohustuse mulle uus seelik õmmelda... Tiu oli küll tookord usin õmbleja, aga ülesanne anti just Kaile (kelle õmblustöid ma tookord nagu tähele ei pannud (jah, eks siis temagi kandis enda õmmeldut - rohkem meeles on tema kootud või heegeldatud sallid/mütsid + labakud - komplektis, mida enamusel ju polnud) - ju oli vanuse ja seisuse vahe nii suur, et ei hakanud unistamagi. Must riie jäi sama, aga too oli alumise volangina... Kuna õmblustöö oli endal suht-koht niru ja ise sain uhkeks selle üle, et tähtis õde mulle midagi tegema pidi, ei pööranud oma värvidele siis tähelepanu, asi tuli vist koolitööna esitada ja tähtaegi ju oli kukil (Tiu tehtud patšokkidega tiigrimustrilise jaki eest, mida kõik kiitsid, sain kunagi käsitöös nelja (muidu viieline selles aines = kui ise teha sain/viitsisin või materjali jagus) - nööbivärvli jaoks polnud piisavalt riiet raisatud... Igatahes oma õde nr 2 tehtud seelikuga (ülalt punane õhuke riie, siis puna-valge ruuduline (kootud, mitte värvitud) riie, siis must raske volang) käisin ma pikka aega ringi. Seelik oli tõeliselt ilus. Ma ei mõelnud ei sinise asendamise punasega peale, ega polnud küsimust, et kuhu mu ostetud riided said. Olin lihtsalt tähtis, et mu vanem (targem, "puutumatu" õde) tegi mulle niivõrd laheda seeliku :)
Miski aasta või paar hiljem, kui mu vanemate magamistoa seina hakkas kaunistama sini-must-valge lipp (millest mujal ei tohtinud rääkida), hakkasin mõistma/mäletama tagamaid tollest õmblustööst.