Annetatud ja kadunud asjadest. II osa

Plaadile graveeritud pilt (foto).

Seda lugu teab vast lähemalt laps nr. 2 ehk Kai. Meil oli kodus mälestuseks laste isa Otto Otto poja isast, Otto Simeoni poeg Taurist, säilinud plaadile võetud foto. Kunagi kirjutati ajalehes pikemalt sellistest asjadest kui tänapäevase fotograafia algusaegadest ja ka sellest, et niisuguseid asju on vähe säilinud. Kuna vanaisa oli koos oma vanematega tsaariajal Venemaale reisinud, siis arvasime, et see foto ja selle juures olev leeritunnistus olid ka sealt pärit. Perekondlikult otsustati anda need ajaloolised asjad Tartus asuvale kirjandusmuuseumile. Kinkimise ajal ei olnud tehnika nii kaugele arenenud, et oleksime ise asjadest koopia teinud ja olime väga tänulikud, et muuseum valmistas meile nii sellest plaadist kui ka ristimistunnistusest fotokoopia.

 Kohrutatud hõbeplaadist pidulik käekott.

Selle asjaga on lood palju kurvemad. Nimelt oli minu ema kodus öökapis imeilus  käekott, mis oli valmistatud kohrulisest hõbeplaadist, seest 2 tumelillat värvi vahega ja mille sangaks oli suhteliselt jäme hõbekett. Mõõdud olid umbes 10 x 20 sm ja paksus 1 - 1,5 sm. See pidi olema minu isa õe Amanda Johanna Hildegard Hundi oma, kes kunagi tsaariajal oli töötanud Moskvas erakliiniku vanemõena. Oma elupäevad lõpetas ta TBC-haigena meie majas Tartus ja nii see kott siis päranduseks jäi.

Ega seda kotti keegi otstarbekohaselt ei kasutanud, sest sellised asjad ei olnud moes ja kuhu sa niisuguse luksusajaga ikka lähed. Seisis seal öökapis ja vahel sai teda lastele näidatud. Ühel suvisel päeval oli ta sealt kadunud. Suur otsimine, laste usutlemine ja kõik muu jäidki tagajärjetuks. Kuna aken oli hoovi poole ja suvisel ajal sageli lahti, jäi ainukeseks oletuseks, et keegi ronis aknast sisse ja varastas selle lihtsalt ära. Midagi muud sellel ajal kadunud ei olnud. Mõttes süüdistasime nii oma lapsi kui ka naabriplikat. On möödunud mitukümmend aastat, kuid siiani välja pole ilmunud.

Olen giidina ja ka lihtsalt enda huvist külastanud paljusid muuseume ja kusagil  nägin vitriinis meie koti kahte analoogi ja loomulikult tuli meie oma meelde. Võibolla oli see Tartus, ei mäleta, aga et Eestis, see on vist enamvähem kindel.

Nüüd on jälle ühe lapse, seekord Anu, õhutusel üks mälestusekild kirja pandud. Kena oleks, kui tütred neid lugusid täiendaksid!