Nüüd olen näinud ka Türgimaad II

Oli laupäev 20. aprill 2014.a. Alustasime tutvumist Türgimaaga peale Istanbulis veedetud ööd. Sõitsime üle Bosporuse väina (mis ühendab Marmara merd Musta merega) viiva silla ja olimegi jõudnud Euroopast Aasiasse. Puud on lehes, tulbid on küll ära õitsenud, kuid Istanbulist Türgi pealinna Ankarasse viivat suurepärast kiirteed palistavad hästi hoolitsetud muude lillede peenrad.

Edasi tõuseme Anatoolia kiltmaale ja mida kaugemale sõidame, seda rohkem aeg ja loodus tagasikäiku teevad. Puud on veel raagus.

Atatürgi mausoleum

 

Lõunaks jõuame Türgi pealinna, kus meie ainsaks huviobjektiks on suure juhi Atatürgi memoriaal, See on tõeline vaatamisväärsus oma mastaapide poolest. Asub linna kõige kõrgema mäe otsas, kus peale võimsa mausoleomi on hiiglasuur väljak kolonaadiga, lõvide allee, mitu muuseumi. Nägime valvesõdurite vahetustseremooniat.

Paraadväljak

  

Lõvide allee

Kuna Türgi on tuntud kui maaailma suurim marmoritootja, siis seda lihvitud mitmekesisust oli nii mausoleumis sees kui ka mitmel pool väljas. Põrand oli nagu marmorinäitus ja paaril samast materjalist sambal olid poolvääriskividest vöö ülalt alla. Omaette musta marmori näitus oli ühiskondlik väljakäik, mille ainsaks puuduseks oli, et purskkaev külmade pärast veel ei töötanud.

Reis oli hästi sisse töötatud ja giid tasemel. Igatahes pikad sõiduotsad tüütuks ei muutunud. Lõuna ajal tehti alati peatus spetsiaalsetes turistidele ehitatud restoranides, kus söögi hind oli 10 eurot ja kui jooke ka tahtsid, siis + 2 eurot. Toiduvalik oli kogu aeg suurepärane ja söök maitsev. Teenindajateks koolitatud noormehed olid ka alati tasemel.

Lihvitud marmorist tasuta ühiskondlik tualett