Rännakud minevikku. 4.osa

Tartus oli 2 suveaeda - üks ohvitseride majas Tähe tänava alguses valdavalt venekeelse publikuga ja teine Aia tänaval Vanemuise hoone vastas. Viimases toimusid nii kontserdid kui lihtsalt tantsuõhtud.

Ilmselt oli see suvel peale 9. klassi lõpetamist (1952),  kui olin järjekordselt seal viimases tantsuõhtul. Naiste valiku ajal võtsin ühe soliidse kaabuga noorhärra tantsima ja hiljem saatis ta mind ka koju. Mõned päevad edasi ja siis oli järsku sama tegelane meie koridoris ukse taga. Kutsusin siis ta sisse ja ta ta tutvustas ennast nimega Harry. Ma arvasin, et teeb nalja, sest alles ma olin ühe Harryga lõpu teinud. Küsisin vist isegi passi näha. Tema oli Harry A. Tallinna Polütehnilisest Instituudist (TPI) oli siis uue õppeasutuse, Eesti Põllumajandusakadeemia (EPA), juurde toodud põllumajanduse mehhaniseerimise osakond ja nii ta siia linna sattuski.

Harry elas Puiestee tänava ühiselamus ja helistas mulle paar korda nädalas. Käisime tantsupidudel ja ka teatris. Mina talle helistasin vist ainult korra, või paar, aga ise ootasin kannatamatult, kunas tema mulle helistab. Korra võttis toru esimesena vastu minu 4,5 aastat noorem õde Siiri-Mai ja teatas resoluutse häälega, et meie vanemad ei luba Enel selliste lollidega üldse tegemist teha ja pani toru ära. Kui ta poleks kohe õue jooksnud, oleksin ma siis talle küll kätega kallale läinud! Siis helistasin Harryle  ise ühikasse.

Teglikult olime Harryga sõbrad 2 aastat. Kui juba ülikoolis käisin, rääkis sõbranna Evi, et ta oli näinud Harryt kaubandusvalitsuse peol ühe teise tüdrukuga. Mulle sellest piisas ja kohe oli oma kursuselt Enn tema kohta täitmas. Ülikooli õppeaasta alguse ball toimus aulas ja meie kursus sai 25 inimese peale 6 - 7 piletit. Läksin ballile koos Ennuga. Harry küll helistas ja tahtis igal võimalikul viisil kutset saada, kuid tal see ei õnnestunud. Poole tantsuõhtu ajal järsku olid mitu "epakat" koos Harryga ka seal. Nad oli tualeti akna kaudu sisse roninud. Terve õhtu tantsis Harry oma erinevate partneritega nii, et oli minuga silmsidemes. Need kurvad silmad kollitasid mind kaua aega, aga mis läinud, see möödas!

Kui olin juba Otiga abielus, läksin korra raudteejaama rongile vastu, sest lootsin, et ta ehk saab ka sellel nädalalõpul Tartusse tulla. Rongilt tuli maha hoopis Harry A., kellel pidi Tartus toimuma kursuse kokkutulek. Peo alguseni oli veel aega ja ma kutsusin teda seni meie poole. Istusime ja vestlesime ja siis vaatas ta kella ja ütles, et jõuab veel Tapa rongile, et tal läks tervis pahaks ja ta sinna kokkutulekule minna ei taha, vaid sõidab koju tagasi.

Korra kohtasin Harryt mitukümmend aastat hiljem Tartu-Tallinna rongis, kuid vestluse aeg jäi väga lühikeseks. Minul oli Aidaga kohtumine ja tema läks haiglasse oma vähihaiget poega vaatama.

Kuna armastan erinevate (ka võõraste) inimestega suhelda, siis olen kuulnud, et  Harry oli muuseumi juhataja, kirjutas mitu raamatut, et tal oli üks poeg ja et tema naine oli teinud suitsiidikatse.