Sõbranna Luule Jaosaar (16.02.1934 - 7.01.2016)

Meie tutvus Luulega algas 1970.a. talvel Siis organiseeris Eesti televisioon kunstiviktoriini SPEKTER, mis koosnes mitmest osast. Esmalt tuli kirjalikult vastata teleris esitatud küsimustele, Järgnevalt koguneti  ühisviktoriinile, mis toimus Tartu rahu majas ja sealt valiti välja need 10, kes lõpuks võistlesid telekas. Küsimused olid küllalt rasked.

Kui kodused raamatud oli juba läbi uuritud, läksin Toomele ülikooli raamatukogusse. Kõiki soovituid teoseid polnud kohal ja ma olin üsna pettunud. Äkki märkasin, et  minu kõrval istuv naaber loeb just sama kirjandust, mida mulle vaja oli. Nii me siis tutvusimegi Luulega. Ilmnes, et üheks viktoriinist osavõtjaks osutus Luule õetütar Urve, kes ise ei saanud Tartusse tulla ja oli palunud oma tädil vajalikud materjalid üles otsida. Edasi  tuhlasime saadaolevas kirjanduses juba kahekesi ja hiljem saimegi koos Urvega mõlemad 1971.a. kevadel toimunud telesaatesse valitud.

Luule töötas ämmaemandana Tartus ja tema lemmikkohaks oli, nagu minulgi, Ülikooli tänaval asuv kohvik "Tartu", endine ja praegune "Werner".  Kutsusin teda endale külla ja nii see tutvus järjest süvenes. Ilmnes, et Luulel olid probleemid elukohaga, sest neil oli koos ühe teise ämmaemandaga üüritud väike tuba, kuhu mahtus ainult 2 voodit ja nendevaheline laud. Toakaaslasel käis sageli ka sõber külas ja Luulel tihti  lihtsalt polnud kohta, kus töövälisel ajal olla. 

Kevadeti oli Tartu lennuväli porise pinnase tõttu mitu nädalat suletud ja siis töötas Ott Pärnu lennuväljal. Sellel ajal elas Luule meie juures ja siin oli ta ka siis, kui mul tuli aeg minna Tiiut sünnitama. Nii ma siis uhkelt läksingi kutsutud kiirabiautosse koos isikliku ämmaemandaga. Imiku eest hoolitsemisel oli Luulest palju abi ja kui tuli aeg Anul ilma sündida, oli parajasti Luule töö juures  ja sai jälle minu privaat-ämmaemandaks.

Vaatamata sellele. et Luule elas hiljem Pärnus, kestsid meie sidemed tema elu lõpuni. Veel sellel aastal ta helistas mulle  ja oli reipa häälega nagu alati. Tema surmasõnumi andis mulle edasi õetütar Urve.