Sakstekambri ehk puust telgi tegemise värk

Suvitamisel majutamisega on ikka nii, et kas pole üldse rahvast või korraga päris palju. Öömaja pakkumisel on majanduslikult kõige soodsam muidugi varuda hulgi telke. Lisa maja ehitamine läheb märksa kallimaks ja kus see kahju ots, kui soetatu enamus aastast jõude seisab! Kirik keset küla lahendus on igasugused lisaruumid või laiendused. Põhiline motivaator sellega mässamiseks on mulle ikka see, et saab oma kätega midagi silmaga nähtavat ja sellist teha, millest ka praktiliset kasu oleks. Tasakaaluks talvisele kontorirottlusele. Vana lammutatud laudamaterjal oli järgmiseks hobitegevuseks tallele pandud. 2014 aasta sügisel jõudsin niikaugele, et hakkasin tare põhjaseina külge kaheinimese puust telki ehitama. Peenemalt öeldes sakstekamber, igapäevaselt putka.  Vana auväärse lauda palgid pidid kuidagi „väärindatud“ saama. Ja ei saa ma suvel kuidagi võrkkiiges juturaamatu lugemisega hakkama. 

Vundamendiga läksin jälle nn lihtsamat teed. Paljuks see puust telk ikka vajab ja vajub. Jälle lootus, et kui külmakerked või muu selline, siis lihtsalt ei maksa üle muretseda. Vana palkidest lauda vundamendiks olid vaid üksikud ilma mördita kivid ja asi toimis aastakümneid. Ma muidugi lugesin järjekordselt hoolikalt tsemendikoti peale kirjutatud retsepti ja „küpsetasin“ vundamendi heaks sellekohased betoonjunnid maa sisse ja plötserdasin nurga omad üle ka kohalike kividega. Viisakalt öeldes tegin vaivundamendi, mille sisse panin betoonihargid ja nende külge kinnitasin omakorda ikka selles sajandis lõigatud uudsekasutusega prussid. 

Peale kuuri lammutust oli selgunud tõsiasi, et mingit ristpalgi nurga materjali paraku säilinud polnud ja igasugune koerakaela või soetapi tegemise/parandamise oskust polnud vaja omandada.  Natuke kurb ja natuke rõõmus ka, sest pole kindel, kas sellest oleks üleüldse asja saanud. Sestap ületalve jäi seisma selline kombineeritud tugivärk. Ära seletatuna sakstekambri kontseptsioon sai nagu telgil - telgivaiad kvaliteetsest ja kandevõimega uudsepuust ja telgiriideks planeerisin need taaskasutatavad varatud (sõnast vara, mis on see palgi alumisele küljele tehtav pikilohk)  palgijupid, mis kuidagi veel kasutada annavad. 

2015 aasta suvel alustasin pusle kokkupanemist. Palgivirnas talvitunud sisalikud ajasin julmalt kõss-kõss liigutustega laiali ja suunasin nad kiviaeda suvitama. Putka alumisteks palkideks püüdsin ikka kabedamaid otsida. Kuigi minu meelehärmiks palke paraja pikkuseks lõigates selgus tihti, et pealtnäha kena puu oli seestpoolt ikkagi pude mis pude. Ülemisi sai jupitatud ka, kuid igav see töö polnud.

Ikka palk palgihaaval ja turbasammalt vahele. Palgikinnitused jämedate ja pikkade naeltega läbi uue nurgaprussi. Kummaline on see, et kui metsas marjul-seenil käia, siis ei ole kuidagi sellist tunnet, et võtad kellegi võõra oma. Turbasambla järgi käies oli miskipärast küll selline tunne. Kuigi ka sammalt ei korjanud ma röövellikult. See suvi õnneks herilased jätsid tare pööningule pesad tegemata. Ju neile ei meeldinud, et luugiaugu teise koha peale tegin. Ja oh õnne, leidsin lakapealt vajaliku vana aknaraami ja veel igasugust toredat kraami. Seadusega omanikujärelevalvet sellel ehitusel pole vaja. Seevastu aeg-ajalt külastas objekti omaniku järele valvav isik kontrollimaks hoopis, et laps selle palgitõstmisega endale liiga ei teeks.

 Vana lauda aken, millel säilinud veel vana pisut laineline klaas, sai auväärse koha sakstekambri esiküljel. Palkide sobitamisel oli kõige keerulisem nüsida just neid katuse kaldlõikeid. Tore, et ilmas on olemas elektrisaed. Nende ja ülemiste palkide paikapanemisel oli tõhus step-aeroobika. Ikka redelist üles ja alla. Markeriga eeldatav lõige peale, pisut lõikamist ja pusletüki sobitamine sinna, kuhu vaja. Pisimate tükkide puhul tuli kasuks õmblemisest omandatud väljalõigete tegemise oskus. 

Õnneks sain katuseplaadid peale enne suuremaid suvevihmasid. Pabistamisel polnud küll suuremat mõtet, sest vana palk, mis on kui käsn, kuivab millalgi ikka ära. Ja sakstekambris pole ju mingeid vahevooderdusi-soojustusi, mis ummuksisse jääksid. Aga eesti inimene peab ju kogu aeg ilma üle vinguma. Kasutaks juhust ja kordaks siin üle, et +27 varjus pole jätkuvalt minu lemmik ilm. Palkide paigaldamise ajal seda sooja ja päikesepaistet ikka jagus.    

Kogu selle putka disainimisel ei tahtnud, et see lisaruum oleks tare küljes kui võõrkeha. Samas taaskasutatavat materjali pruukides tekib tahes tahtmata soov midagi uut ka soetada. Oli põhjust jälle šopata ehk põrandalauad ja uksematerjali tellisin jälle sealt, kust uue puukuuri servamata lauad sain. Peab ütlema, et uuest materjalist on ikka kordades lihtsam midagi kokku traageldada. Natuke pusimist oli muidugi viimase põrandalaua paikapanemisega, aga hakkama sain, nagu on näha mu õnnelikust näost.

Ehitise eesmärk oli pakkuda kahele ühtehoidvale inimesele suviti privaatsemat ööbimisvõimalust. Sestap on puust telgi sisemise osa näol tegemist peamiselt vaid suure magamislavatsiga. Tõdesin järjekordselt, et vana-aja inimesed olid lühemad, sest tare pööningult leitud sängi küljelauad tänapäeva inimese pikkusele küll sobilikud pole. Natuke nuputamist ja saagimist-kopsimist ja selline nurgaga lavats sai valmis. Vähetähtis polnud ka see, et uks lahti käiks ja sisse astudes säärekont valusat laksu ei saaks. Siin esmapilt peale lavatsi valmimist.

Pehme poroloon lavatsile ja igatsorti tekstiilid (kardinad ja vaibad) lisandusid peale seda. Sakstekamber sai ka elektrifitseeritud ehk eluks esmavajalike nutiseadmete toiduks ja valguseks elektrit jagub. Kas ka (elektriliseks) soojuseks, on omaette teema, sest oleme jätkuvalt küla elektriliini kõige viimane ots, kus elektrikeedukannu kasutades laepirn tuhmiks läheb.

Selline sai sakstekambri fassaad. Vundamendi nn tugiprussid said kaetud petu- ehk ilu lauajuppidega. Ja täitsa on olemas trepp+terrass, millel istudes on mõnus kruus peos hommikukohvi juua ja tõusva suvepäikese käes oma konte soojendada. Trepi puitmaterjal on väga kohalik – koduõue lehise küljest kukkunud võimas oks. Targad raamatud ütlevad, et lehisepuit pidada ilmastikule eriti vastupidav olema. Aga peale koorimist oli ta „libe“ nagu ikka, sestap sai strateegilisema koha pealt treppi veidi karedamaks ja lapikumaks triibutatud.

Vaade 2015 aasta suve lõpuks idakaarest. Kallid sugulased ja tuttavad, mõisaprovva palub teid jätkuvalt lahkesti külla. Kuigi sakstekambriga lisandus vaid natuke ööbimisvõimalust, siis telkimiseks niidetud murupinda jagub endiselt.