Natuke müstikast

Nende nn. paranähtustega on tegeletud mitte ainult siis, kui asi telekas pihta hakkas. Mina teadsin sellest juba kooliplikana. Meid oli siinkandis mitu uudishimulikku plikat, kes tahtsid oma tulevikku teada - Aino Hummel, Marianne Mitt, Vaike Martinson, Evi Raig ja mina. Seda ei tea oskagi tagantjärgi ütelda, kes meile taldriku keerutamist õpetas, kuid mitu korda see protseduur läbi tehtud sai. Tuli võtta suur puhas paber, sinna ring peale joonistada ja joone taha kogu tähestik kirjutada. Nüüd tuli leida suhteliselt kerge portselanist taldrik ja kampaga ümber laua hästi tihedalt istuda. Panime käed väljasirutatud sõrmedega tagurpidi pööratud taldriku äärele, keegi kutsus välja vaimu ja mäng võis alata. Esitasime vaimule küsimuse ja siis mõne aja pärast oli tunda, et taldrik tahtis liikuda, st. et tal oli nagu mingi värin sees. Käed pidi olema väga õrnalt selle taldriku peal ja vajutada ei tohtinud. Siis hakkaski taldrik liikuma ja selle juures tegi mõne tähe kohal hetkeks peatuse. Nii me siis saime reast tähti lugedes oma küsimustele vastuse. Loomulikult küsisime oma tulevase kallima nime! Alati asi ei õnnestunud ja taldrik käima ei läinud. Kindlasti hakkas asi töötama siis, kui kampas oli Vaike. Mina seda tegelikult hästi ei uskunud ja isegi ei vaevunud oma tulevase nime meelde jätma, sest nende seas mulle tuttavaid nimesid kunagi ei olnud. Seda mängu mängisime algkoolilastena, st. olime 14 - 15 aastat vanad. Peale 7-klassilise kooli lõpetamist läksime erinevatesse õppeasutusse ja need mängud lõppesid.

Möödusid aastad ja olin juba abielus. Elasime omaette, kuid käisime sageli emal ja isal külas. Ühel õhtul olid nende juurde tulnud tuttavad abielupaarid - Kolgid ja Petrovõhhid ja nad mängisid umbes samasugust mängu, kuid mitte taldrikuga, vaid väikese diivanilauaga. Laua sees ei tohtinud olla ühtegi naela! Vaimu (tavaliselt Hitleri!) kutsus välja minu isa ja siis, kui ta tundis, et mingi vaim on kohal, algas mäng pihta. Tehti nn.nõiaring, s.t. et kõikide käed pidid harali sõrmedega naabrite sõrmi puudutades õrnalt laua peal olema ja kergelt näppe tõstes trummeldama. Taat esitas vaimule mingi küsimuse ja vastuseks palus näiteks 3 korda koputada. Siis tõusis selle 4-kandilise lauakese üks nurk maast lahti ca paarikümne sentimeetri kõrgusele ja kukkus siis kolksuga maha tagasi.Vahel andis isa küsides vaimule ka valikuvõimaluse umbes nii. et kui on  vastus "ja", siis koputa 3 korda ja kui " ei". siis näiteks 5 korda. Vastused tunnistati mängijate poolt õigeks! Esimesel korral vaatasime Otiga seda asja pealt ja kui ma isa käest küsisin, et mis asi see niisugune on, vastas ta, aga ma ju ise ka ei tea. Sama tunnet tundsin ma siis kui juba hiljem kelletki peavalu ära võtsin ja  minult samuti küsiti.

Mõni aeg hiljem olid Taadal-Memmel jälle külalised ja siis ässitasin mina neid sama mängu mängima, sest mulle tundus, et seal peab mingi sohk sees olema, et laud niimoodi üles tõuseb. Samasugune pessimist oli ka Ott ja siis pika mangumise peale võttis isa asja ette. Nüüd juhtus aga ime - laual tõusis küsimise peale üles just see nurk, mille juures mina istusin ja tõusis küllalt kõrgele. Isa esitas mitu küsimust ja ikka tõusis see minupoolne nurk. Vaatasin hoolega, et ehk kellegi jalad või käed seda ei organiseerinud, aga midagi sellist ei olnud. Ühe küsimuse puhul läksin nii nahhaalseks, et vajutasin vastu. Tulemuseks oli see, et laud ikkagi tõusis ja seisis oma aja ära minu vastusurumisest hoolimata. Peale seansi lõppu proovisime lauda niisama tõsta, st. vajutasime vastasolevale nurgale, aga ilma selle vaimu kohalaolekuta ei saanudki laua ühte nurka üles ajada.

Sellest teisest seansist peale meie Otiga uskusime, et tõesti oli selle asja juures mingi vaim või võim olemas. Rohkem pole ise proovinud.

Epp aga rääkis, et nad malevas olid analoogsel moel tõstnud kampaga üles suure söögilaua ja ise samuti seda ei uskunud, Siis oli veel keegi laua peale läinud ja neil oli õnnestunud ilma tõstmata, st. ainult peal trummeldades ka seda lauda koos "lisakoormusega" üles tõsta.