neljapäev, 15. juuni 2017

Mälu kummalised teed..

Käisin täna Peetri surnuaia kontoris, et Otti hauaplatsile toodava liiva eest maksta. Teel sinna meenus, et samas peaks olema maetud üks meie sugulasi, nimelt minu ristiema tütar Külli. Ristiema perekonnanimi oli Pedaja, eesnime ei mäletanud. Tema tütar Külli aga oli abielus venelasega ja temal ei mäletanud jälle perekonnanime. Kuna selg koledamal kombel valutas ja kohalikul sümpaatsel naisel polnud kedagi teist ootel, siis otsustasin veidi puhata. Samas oli laual arvuti ja ma palusin vaadata, kas sellesse surnuaeda on maetud Pedaja nimelisi. Oli küll, aga eesnimed ei tundunud tuttavad, Siis küsisin, et palun vaadake Jegorova Küllit ja vaata imet, oligi olemas Küllike Jegorova, kelle haud oli just umbes seal, kus mina mäletasin. See oli imeammu (hiljem selgus, et 1977.a), kui käisin tema matusel. See oli üks esimesi urnimatuseid, mis ma nägin. Kodus sirvisin Anu poolt saadud materjale ja leidsin, et Küllikese ema nimi oli Amanda (sündinud Raudsepp) ja ta oli surnud 1994.a. Kuhu tema maetud on, ei tea.

Kirjutama hakkasin sellepärast, et eile oli küüditamise aastapäev. Minu isapoolse vanaema Miina õe Liisu tütar oli Ilse Pedaja, kellega meie pere väga tihedalt suhtles. Tema ainuke poeg Kullervo küüditati koos naise, tütre  Küllikese (sündinud 1938.a.) ja alla- aastase Jaaniga Siberisse. See väike poiss suri vist teel olles, Kullervo suri vangilaagris ja tagasi Eestisse tuli ainult Ilse minija, s.t. minu ristiema Amanda Pedaja. Kuna meie olime tema mehepoolsed sugulased ja Ilse oli kategooriliselt oma minijale vastu, siis see minija ka meiega ühendust ei võtnud. Anna-Tädi rääkis, kuidas Ilse oli oma poja pulmade ajal voorimehe vankrile järele joostes rusikat viibutanud ja kõike halba soovinud. Teistel pulmalistel oli väga häbi olnud ja ehk Ilse ka hiljem ära leppis. Minu isa ju siis ikka suhtles, et see naine minu ristiemaks valiti. 

Küllike oli aga abiellunud venelasega, kelle nimi täna mulle ootamatult meelde tuli. Ta elas aga üksinda ja töötas Leningradis mingis teaduslikus asutuses. Kui ta mitu päeva tööle ei tulnud, siis mindi koju otsima ja leiti ta surnult voodis.Sellel ajal oli meie riigis väga äge gripipuhang. Kes seda matust organiseeris, ei tea, aga tuhastamine toimus Leningradis. Ma vist nägingi viimast korda oma ristiema siis, kui matusetseremoonia Tartus Peetri kalmistu kabelis toimus. Sellesse raudaeda, kuhu mind kalmistutöötaja viis, oli õige mitu inimest maetud ja Jegorova Küllikesel oli ka kivi pandud.

1 kommentaar:

Ene-Liis ütles ...

Kirjutan juba kolmandat korda, et käisin Peetri surnuaias ja nüüüd tean , kus on nii ristiema kui ka tema tütre hauad.