Oli nii paks lumi, mis ulatus mulle keskpaigani. Puhastasin parajasti kõnniteed, kui ema akna lahti tegi ja ütles, et isa on surnud. Käisime alles jõululaupäeval teda Toomemäe haiglas vaatamas. Ta oli enda voodikohta vahetanud ja me ei osanud, kuhu vaadata. Taat nägi meie kohkunud nägusid ja küsis, kas arvasite, et ma juba surnud olen. Arvasime jah, aga et see teisel jõulupühal juhtub, ei osanud karta.
Ott oli Leningradis kursustel ja ma sain lennuvälja kaudu talle kurvast sündmustest teatada. Ema oli hoopis ära kukkunud ja minul tuli esmalt õu lumest puhtaks ajada, et Ott siia tulles saaks auto kätte. Iga sammu eel oli selline tunne, et küsiks isa käest, mida ma järgmisena tegema pean. Hakkama me saime, sest varsti oli ka Ott Tartus tagasi. Meie peres oli olnud kogu aeg isa see, kelle käest sai nõu küsida. Nüüd tuli meil endil koos Otiga koos kõik küsimused lahendada. Kui Otto kord minna oli, olid lapsed juba suured ja nendepoolne abi olemas.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar