ÜHEST TARTU KESKSEST MAJAST. I osa

Riiamäel Tartus asub omamoodi ajalooline maja, mis praegu kannab numbrit 13. Oli ka aeg kui selle aadressiks oli Lenini Väljak ja siis oli ka maja teise numbriga. Selle maja ehitamist mäletan väga hästi. Elasin siis ise Tähe tänaval ja 1950 a. sügisest hakkasin käima Tartu II keskkoolis. Minu koolitee käis jalgsi mööda sissetallatud rada Tähe tänava otsa juurest diagonaalis üle praeguse maja aseme endise silmakliiniku juurde. Kogu nn. Tiigi  tänava kvartal oli sodiks pommitatud. Seda võib näha kunagise Pallase direktori kunstnik Priidu Aavku neljal söejoonisel, mis momendil on E-kunstisalongis müügil.

Viimastes klassides käies seda jalgrada enam kasutada ei saanud, sest sinna oli tekkinud ehitusplats. Mida seal tehti, me muidugi ei näinud, sest ümber oli puidust plankaed, millel peal veel okastraat. Salastuse põhjuseks oli fakt, et ehitusplatsil  töötasid sakslastest sõjavangid. Ega rahva suud kinni panna ei saanud ja vaatamata salastusele teadsid seda peaaegu et kõik.

Kui maja valmis sai, anti sinna korterid TARTU OBLASTI 1952-1953 töötajatele, sõjaväe garnisoni ülemale ja muudele tähtsatele tegelastele.

Tempora mutantur, et nos mutamur in illis.

Suhteliselt kaua seisis see maja seal kaunis üksikuna, kuid 1960 aastal, Nikita Sergejevitsi sula ajal ehitati sinna kõrvale ka nn. Tartu poe maja, Abakani maja jne. Meie perel õnnestus 1962. a. nn korterite vahetuse korras (kahe eraldi  kortetri vastu üks suur) ka sinna elukoht saada.

Esimeseks tööks oli lutikate hävitamine. Siis selgus, et pea kõik maja korterid olid mingil moel omavahel ühenduses. Põrandaliistudel olid õhuaukudega plekid mitmesse kohta peale pandud. Köögis ja ka suures toas olid häälekõvendaja, rahva keeles nn. plärakasti kontaktid, mille kaudu sai olulist teavet edasi antud. Mis veel põrandate all on, jäigi teadmata, sest neid remontide ajal üles ei võtnud, vaid panime vineeriplaadid ja mistrakatte niisama peale. Üldkoridoris on siiani kaablišahtid mitmesuguseid juhtmeid pilgeni täis.