Simuna surnuaia pühast.

Ema meenutustega haakub mulle suvised enne jaanipäevased Simuna surnuaia külastused. Niikaua, kui sinna pidi jalgratastega minema, siis mina aktsioonis ei osalenud. Sünnilt Helmid käisid alati enne tähtsat päeva juba varakult haudasid korrastamas. Siis tuli meie perre punane Moskvitš, mis peagi asendus Anto musta Volgaga. Hilisemas etapis kollakas-beez läikiv Anto Audi ja minu valge Ford Taurus. Alates autotranspordist lõin ka mina haudade ühiskraapimises kaasa.
Aga õigel päeval traditsiooniline surnuaiakimp haudadele oli samuti pojengid koos selle kollase haralise põõsa okstega, mis Tammikus värava juures kasvab ja mille nime ma ei tea. Surnuaiapühal oli Simuna surnuaias palju rahvast. Ka mingeid jutlusi peeti kabeli juures, aga nendest me osa ei võtnud. Kuigi ma ei mäleta, et oleksime rihtinud surnuaia pühal mingit konkreetset kella-aega - siis ikkagi sai kohatud Helmide sugulasi ja tuttavaid. Selleks puhuks sai lapsed lille löödud ja ennast ka – ikkagi suursündmus. Kriitiliste sugulaste pilkude all – kes meid vaid kord aastas nägid ja just seal - oli vaja ontlik välja näha. Endal parem tunne loomulikult ka! Muidu Anni ja Paula said maal ikka olla nii, kuis hing lustis. Äraseletatult, et vanad riided seljas ja keegi ei pahandanud, kui võilillepiimaplekised ja rohulaigulised kleidid õues seljas olid. Põlved kas porised või erinevas vanuses haavakoorikutega kaetud. Patsid pulstis peas – eriti Annil - tõelised metslased. Selleks sündmuseks sai siis nii ennast (jalakannad korda J) kui võsukesi korda sätitud.
Simuna kirikus me ka ei käinud, aga surnuaias sai kohatud Ulvist pärit Gunnari peret ja muidugi majasõber Haraldit. Rääkimata mulle tundmatutest Tammiku külanaistest, keda esimestel aastatel ikka mulle tutvustati, aga kelle nimed mulle meelde ei jäänud. Ka nemad olid kaunilt riides. Paraku mu nägude mälu on kogu aeg vilets olnud ja mul nende hilisema äratundmisega (poe juures näiteks) oli endiselt raskusi. Ja midagi pole teha, külaühiskond on ikka selline, et sisserännanud inimesi ei võeta aastaid omaks. Ei saanud minagi seal kandis omainimeseks. Kuigi ega me külarahvaga eriti ei lävinud ka. Aga Anni ja Paula, kes viibisid sealkandis täpselt sama kaua kui mina sellel perioodil – need tunnistati külarahva poolt ikka täiesti omaks. Ikkagi sünnilt Helmid. Ja nii peabki olema. Tammikus on ikka tegemist Anto tütarde, mitte Kai tütardega ja see on ääretult meeldiv. Hoolimata sellest, et viimastel aastatel on Helmi-piigade maalviibimise ajahetked olnud suhteliselt napid, siis küla neid unustanud pole.