Tähe tänava kokakunstist. Köök.

Igaüks meist on ühes või teises meenutuses pannud kirja Memme maitsvaid sööke ja pidudel olevaid roogasid. Pika järjejutuna pole veel kirja pandud. Seega kutsun üles talletama neid mälestusi. Et asi pisut organiseeritum oleks, paneme kirja järjekorras: mälestused köögist ja siis sujuvalt muidugi supid-praed-magussöögid-hoidised piduroad ja muud hõrgutised. Järsku on kellegi olemas isegi mõni konkreetne Memme spetsiifiline retsept, mis siiani pole paberile kirja pandud?

Minu mäletamist sai asi alguse sellest, et kui kingsepapiiga Gerda-Tereese Rumm majaomaniku pojale Udo-Romeo Hundile mehele läks, siis jättis ta Tartu Ülikoolis majanduse tudeerimise pooleli ja läks kodumajapidamiskursustele. Või kuidas iganes neid kursusi siis nimetati. Võib aimata, et seal ta õppis neid suurepäraseid söögitegemise ja serveerimise oskusi stiilis, mida võis lugeda pööningul olevatest EW aegsetest ajakirjadest „Eesti Naine“, „Taluperenaine“, „Maret“ jms.

Tähe tänava köök oli väga väike ja seal üle kahe inimese eriti sisse ei mahtunud. Uksest sisse tulles vasakut kätt võttis märkimisväärse osa enda alla puupliit, mille kohal oli puitraami peale tõmmatud riidega kaetud asjandus, mida nimetati kummiks (sõnast kummuma, mitte kummiaraabik). Tegemist siis vana-aja versiooniga pliidi kohal olevast ventilatsiooni-tõmbekapist. Riie ise oli valge värviga korduvalt üle võõbatud ja seetõttu jättis pigem plastiku, kui riide mulje. Pliit oli kahe auguga. Esimese auk oli tegelikult pliidirõngaste komplekt, mida sai spetsiaalse konksuga eemale tirida vastavalt poti suurusele. Tagumise pliidiaugu kohal oli suur alumiiniumist pott, mille seest siis tuli majapidamise soe vesi. Pliidi soemüüri konksude ja nende vahele tõmmatud traadi küljes rippus veel igasuguseid tarvilikke asju nagu näiteks kulp, vahukulp, punnivinn (loe korgitser), trehtel (loe lehter), pajalapid, pesupulkadega kuivamapandud nõudepesulapid jne . Aga ka mingeid imevidinaid, mida peaaegu mitte kunagi ei kasutatud – nad olid seal lihtsalt seisma jäänud ning keegi ei näinud põhjust, miks neid kuskile mujale ära tõsta. Taada käsitsitehtud kalariiv näiteks – plekitükk traadi küljes, millele oli naeltega teravaservalised augus sisse löödud. Pliiti köeti põhiliselt külmal ajal, aga meeles on ka „ennegaasipliidiaegsed“ ajad, kui suisel aal perenaisel oli ikkagi suhteliselt piin seista pliidi ääres ja küpsetada.

Kahe auguga gaasipliit koos akna all seisva punase suure gaasiballooniga ilmus siis ilmselt Tähe tänava kööki mingitel varajastel seitsmekümnendatel. Meeles on need hetked, kuidas Taada peale balloonivahetamist seebivahuga ventiiliümbrust määris veendumaks, et gaas ei leki. Gaasipliidi ja ballooni vahele jäi köögilaud, mis oli alati kaetud vakstuga. Kui palju oleme me pahandada saanud, et keegi on jälle kööginoaga vakstu sisse augu lõiganud! Süüdasi tavaliselt ei leitud. Seega iga uus vakstu oli kui õnnetus – kui sellele juba paar tsälku sees oli ja muster ka juba kuluma hakkas, siis uute „haavade“ üle enam eriti ei pahandatud. Laua sahtlis olid noad-kahvlid ja muud imevidinad, mis ei mahtunud ei pliidi soemüüri konksude ega sahvri põhjatutesse soppidesse. Laud oli kahekordne. Kahe lauajala vahele oli traadi peale tõmmatud kirju sitsiriie ja riide taga peidus pliidipuud ja vanad ajalehed. Laua alumine korrus oli täpselt nii kõrge, et sinna alla pruuni linoleumiga kaetud põrandale mahtus veel kollane emaileeritud pissipott. Kaanega koos enam ei mahtunud, see oli tavaliselt pissipoti kõrval ja peale pandi see siis, kui mindi pisipotti kempsu tühjendama. Pissipott oli väga vajalik just külmal ajal.

Laua kohal oli selline mõnus suure portselanist kerakujulise vidinaga lamp. Vidinaga sai lambi juhet tõsta kas kõrgemale või madalamale ja selle küljes oli vargapesa. Noorematele inimestele selgituseks, et millalgi vist maksti elektrit selle järgi, mitu „juhet seinast välja tuli“, ehk vargapesa oli tegelikult see valge portselanist jullu küljes olev lisastepsel, kuhu sai ajutiselt sisse pista mingi vajaliku elektrimajapidamismasina - mikseri näiteks.

Otsaseinas oli kraanikausi kohal väikene peegel. Sahvripoolse seinas oli varem tuletõrjepunaseks värvitud puust riiul, mille peale olid pandud hügieenitarbed. Taada habemeajamispintsel ja vahutops olid kindlasti seal. Seepidest- švammidest rääkimata. Hiljem tuli selle tubli ja ausa riiuli asemele moodne plastmassist ustega valge vannitoa kapp, mis aja jooksul kollakaks ja koledaks tõmbus. Kraanikausi juures oli taburet, kuhu oli hea ennast pestes kaussi asetada. Köögis üldiselt ei istutud. Vaid oma elu lõpupoole Memme sõi köögis, muidu ikka kogu söömine toimus söögitoas.

Sahvrist võiks lõputa kirjutada – selline salapärane ruum oli, mille sisse sai minna, eriti, kui väiksemate gabariitidega sai oldud. Sahvriukse ees oli kogu aeg võti, aga seda kunagi lukku ei keeratud selles mõttes, et võtit eest ei võetud. Üldiselt küünitati sahvrisse ikka vaid poolest kerest sisse ja vasakut kätt võis leida üht-teist maitsvamaid palasid ja paremat kätt olid igasugused potid-pannid ja muu ajaloolised majapidamisriistad.

Sahvri ukse kõrval oli nn võtmete tabel, kus rippusid igasuguses mõõdus ja vanuses kogu majapidamise võtmed. Mõnedele oli Taada isegi sildid sappa pannud. Sellist perfektse Ene-Liis sildisüsteemi järgi ei olnud vajadust, sest kõik teadsid juba võtme kuju järgi ära, missugune on trullikuuri võti ja missugune võti pööningu oma.

Poolenisti ukse taha jäi nagi, kus rippusid igasugused erinevad asjad. Alates hirsivartest luua ja tavalise pürsti ning lõpetades vana kitlisabast rebitud lapiga, mille sisse tuli jalgu kuivatada pärast seda, kui need aiamullast olid õue peal külma veega puhtaks loputatud. Kesse siis pooleldi musti jalgu lubas käteräti sisse kuivatada!

Ja ongi köögil tiir peal. Selles ruumis valmisid Memme hõrgutised.