Teietamisest, sinatamisest ja proua Pirrusest

Üks asi, mis on kiirelt muutunud paarikümne aasta jooksul on sinatamine. Ajalehtedes-ajakirjades on ka selle teemalisi sõnavõtte olnud nii arvamusliidrite poolt ja muidu kodanikelt.

Nüüd törts meenutustest 80ndatest. Mäletan, kuidas Tartu II keskkoolis põhikoolist keskkooli minnes hakati kõiki õpilasi teietama. Nii kohe teatati pidulikult 8nda klassi lõpetamisel, et järgmisest aastast pöördutakse õpilaste poole teie vormis ja see nii oligi. See oli kui ühiskondlik kokkulepe, et 15-16ndast eluaastast sai siis lapsepõlv läbi ja teietamine märgistas seda, et nüüd on tegemist kogukonna täisliikmetega, kes oma tegevuse eest pidid juba ise vastutama. Passi sai ka alles siis, kui 16 kukkus ja see kinnistas seda seisukohta. Meie muidugi teietasime kõiki õpetajaid alates esimeset klassist kuni lõpuni välja. Ei mäleta, et oleks olnud aktsepteeritav õpetajale sina öelda –ega ei kippunud ka, sest keegi ei näidanud sellist eeskuju ja endal ka vajadust ja põhjust polnud. Teietamine ei välistanud seda, et õpetajaga ei oleks võinud sõber olla. Reeglid olid paigas ja polnud motivatsiooni nende vastu tõrkuda.

Teine asi oli muidugi kaugema ringi vanemate sugulastega ja hõimlastega. Olenevalt perekonna traditsioonidest, aga Eesti peredes sellel ajal onusid-tädisid ikka sinatati, nende abikaasasid mõnikord juba tihti teietati. Ema-isa tuttavaid ja nende eakaaslasi ning omavanuste sõprade emasid ja isasid teietati kohe kindlasti.

Selle pinnalt tekkis mul endal konkreetne kogemus. Ema kursusekaaslane geoloog Reet Pirrus, kes oli ühtlasi ka mu kursusekaaslase Peeter Pirruse ema. Tollal kehtivate reeglite kohaselt oleks ma pidanud teda teietama. Mul oli õnn ja rõõm selle ääretult südamiku ja siira inimesega aastaid koos tööd teha. Koostöö algus oli geoloogilistel välitöödel Rõuges ja Vooremaal, mis on teatud määral sarnane matkal või isegi luurel käimisega. Igatahes märksa ekstreemsem kui kontori või koolilaua taga koos olemine, kus ei oleks olnud mingi probleem teietamisega. Järvesetteid puurides, kus tuleb taluda kõiki emakese looduse poolt pakutavaid ootamatusi. Majutus ja muu olme, milline oli madrats koolimaja põrandal ja kraanikauss külma veega. Ühised söömaajad, mil tuleb olematutest produktidest kombineerida midagi. Kõik see soodustab kiiret vennastumist, millega käib kaasas ka inimestevaheliste suhete muutumine. Kokkuvõtteks – no ei sobinud sellesse olukorda enam minupoolne teietamine, aga sina ma ka kuidagi öelda ei suutnud. Kuigi Reet tegi mulle sellise ettepaneku (nagu käitumisõpikus).

Eestlased on ju tuntud metsakutsutajad ja nii leidsin minagi geniaalse lahenduse. Hakkasin Reeta alul kõigile mõistetava huumoriga lihtsalt proua Pirruseks kutsuma koos nn kolmandas (või mis iganes asi see filoloogiliselt on) pöördes vormiga. Sel ajal ei julenud ega tavatsenud keegi omavahel prouatada-härratada. Kui, siis vaid mõned soliidsed EW aegsed vanadaamid omavahel. Et kasutama sai hakatud selliseid lausekonstruktsioone otse tema poole pöördudes, kus sai vältida otse ütlemast sina või teie. Kas proua Pirrus oleks nii kena ja ulataks mulle selle puurkannu. Kas ma saan õigesti aru, et proua Pirruse meelest oleks hetkel õige aeg kartulid ära kurnata? Ja mida proua Pirrus sellest varajasest ärkamisest arvab? Selline pisut kummaline aga lõbus (nn väikekodanlik) kõnepruuk sai kogu välitööseltskonna seas omaks, sest Reet ise ka soosis seda. Ei mäleta enam täpselt, kas üldse ma jõudsin teda otseselt sinatama hakata – ju vist mitte. Ja mu mälestustes on ta ikka ja ainult jäänud proua Pirruseks. Ka siin kirjutades oli kummaline kasutada tema eesnime. Oma piskud botaanilised ja palünoloogilised teadmised omandasin ma kõik temalt suviste välitööde ja talviste õppuste käigus. Ta oli mulle suurepärane diplomitöö juhendaja ning välitöödel nagu tõeline ema, kes hoolitses ja muretses kogu meeskonna eest vaatamata sellele, kas hoolitsetavad olid tema eakaaslased või sobisid tema enda lapsukesteks. Ehk proua Pirrus oli inimene, kellega sai koos luurel käidud ja oleks läinud ikka ja jälle.