Saaremaa pulmad. Kalju ja Liivi.

Nendest paarikümnest külastatud pulmadest on eredamalt meelde jäänud just saarlaste omad. Oli suvi 1965. aastal, kui Oti kolleeg Sepa Kalju kutsus meid oma pulma Saaremaale. Registreerimine oli Kingissepa linnas ja pulmapidu pruudi õe kodukohas Kihelkonnal Truu talus, mis asus seekordse Kommunismi kolhoosi maadel. Sõitsime oma autoga ja kuna Leiburi Meinhardil oli järgmine päev lennud, siis palus ta ka oma naise meiega kaasa võtta. Üle väina jõudsime eelmisel õhtul viimase praamiga. Oli pime ja lisaks veel oli sadanud paduvihma. Kuna kogu maa oli märg, siis otsustasime loobuda varasemast kavast kusagil telkida ja palusime ühes talus öömaja. Kahjuks olen unustanud selle imelahke perekonna täpsemad andmed, kuid tõenäoliselt oli see Muhumaal. Meid, võõraid inimesi, pandi magama vooditesse nende poolt antud linade vahele ja hommikul kutsuti sööma. Tasu vastu ei võetud, kuid paluti tagasiteel Tartusse viia toidupakk nende seal õppivale tütrele. Kui aga hiljem paki järgi läksisme, oli see juba kellegi teisega ära saadetud!

Pulmapidu ise oli aga uhke! Rahvast oli väga palju ja mulle torkas silma, et nende seas oli õige mitu heledate juuste ja pruunide silmadega neidu ja naist. Lauad olid kaetud erinevatesse tubadesse ja lenduritest mandrirahvas sattus kõrvuti istuma. Esimese hooga hakkasid need kõik marineeritud angerjaid hävitama, milline tegu lõpetati alles siis, kui edestasin köögi ukse vahelt nähtut - seda kraami oli veel mitu pangitäit. Etteütlevalt olgu nimetatud, et need, kes pulmast juba teisel päeval lahkusid, said teemoonaks kümmekond suitsuangerjat, kuid meile jätkus paras punt ka siis, kui neljandal päeval ära sõitsime. Angerjate külluse põhjuseks olid kolhoosi maadel asuvad vesilennukite angaarid, kuhu toodi suitsetamiseks kogu saare kalad. Pruudi õemees oli kolhoosi esimees.

Kogu seltskond oli nagu suur laulukoor ja lauludel lõppu ei tulnud enne, kui õhtul kell 11 kõik see kamp laiali löödi ja magama paigutati, keda lakka, keda aita. Hommikune äratus oli kella 10 paiku, kui perenaistel olid lauad jälle kaetud. Nüüd algasid uued, nn. valepulmad, kus pruudiks oli tehtud hästi pikka kasvu noormees ja peigmeheks väike paks naisterahvas. Valepruudil oli takjatest pärg ja nõgestest pruudikimp. Pruutpaar pandi vankri peale istuma ja hobuste asemel olid vankri ees pidulikult riietatud mehed. Ülejäänud seltskond võttis ritta vankri taha ja siis käidi terve alev läbi, peatudes nii kiriku kui ka surnuaia ees. Viimaks jõuti velskripunkti juurde ja nüüd haaras "pruut" suure kisa saatel oma padjast tehtud kõhust kinni ja pani jooksuga sünnitama.

Siis jälle söödi ja joodi õlutit, mis oli valmistatud Mihkli talumuuseumis ja mida joodi ka sealt toodud kadakastest kannudest. Kuna õlle tegija oli üks saare parimatest meistritest, siis viidi osa pulmaõllest ka samal ajal Eestit külastanud kosmonaut Titovile külakostiks.

Vahepealseks rahva lõbustamiseks organiseeriti vähipüük Karujärvel, mille vesi oli soe ja hästi läbipaistev. Kuulu järgi olevat järve äärde viivas teeotsas olnud valve, et looduskaitse inspektorid vähjapüüdjaid ootamatult ei tabaks.

Kolmandal päeval viidi rahvas Vilsandi saarele ekskursioonile. Sel puhul räägiti eelmisel aastal juhtunud lugu tublist arstist, kes oli läinud jalgsi läbi jääsupi laiule ja toonud sealt sünnitaja haiglasse. Selle teo eest oli ta saanud riikliku autasu. Meid viidi ja toodi igatahes küll paadiga!

Kui pulmapidu oli juba mitu päeva kestnud, siis toodi söögiks keedetud tuhlid (kartulid) ja ahjus küpsetatud lestakala, mille puhul nimetati, et see söök on pruudi valmistatud. Meie ei olnud neljandal päeval mitte kõige viimased lahkujad!