Ameerika XI osa

Esmaspaeval (30. martsil) saime toesti kell 8 juba teele asuda, sest ees oli 2-paevaline reis. Esimeseks peatuseks oli paljukiidetud villa oma iluaiaga. Koha nimi oli Shadows-on the-Teche ja see asus New Iberias. Seal pidid olema ajalooliselt dokumenteeritud materjalid kunagise suhkruroo istanduse kohta ja muu sarnane vark. Tahtsime ainult aeda kulastada ja maja vaatamise eest lisatasu mitte maksta. Nuud see administraatori naine vihastas meie peale, naitas kuidas aiavarav uuesti riivi panna ja hakkas teiste turistidega tegelema. See oli ka terve USA reisi ainuke vihane inimene, kellega meil tegemist oli. Ulejaanud inimesed koik ainult naratavad ja vohivoorad utlevad sulle vastu tulles tervituse. Aed oli keskmise tasemega ja edasisoidul jooksis suur koer Epule auto ette. Sai muksu, kuid vist siiski jai elama, sest kodu poole olevat ta Anu nahes jooksnud.

Edasi soitsime linna nimega Lafayette, mis on Acadia kultuuri keskus. Seal oli Epp varem kainud ja tahtis nuud meile seda vaga huvitavat vabaohumuuseumi tutvustada. Seekord oli meil soidul kaasas GPS, s.t. riistapuu, kus meie marsruut oli Sauli poolt kaasa antud sulearvutis naha ja naisehaal andis meile inglise keeles kogu aeg nou, et kuhu minna ja kuhu poorata. Ainuke too oli anda oma soov tapse kohanimega. Arvuti muudkui kordab, et olete kohal, Epp aga vaidleb vastu, et see pole see! Lopuks kusis kohalikult autoga mehelt teed ja selgus, et oleme muuseumi varavas, kuid neil on koristamise paev. Aga lounamaa inimesed on lahked ja meid lubati seda ajaloolist kulakest siiski vaadata, kuid majadesse sisse ei saanud. Anu pildistas salaja koristustoid tegevaid triibulistes riietes vange ja mina nagin keset kula kivist konniteel mustakollase pikitriibuga ussi.

(Pildil koht, kus Ene-Liis end turvaliselt tundis says AN.)

Monesaja meetri kaugusel oli kultuurikeskus, kus ainult meile kolmele naidati kahte huvitavat filmi kohalike prantslaste esivanemate rannakust kaugelt pohjast Luisianasse ja kadunud sookulast, kus kunagi oli keset vett elanud ca 500 inimest. Saime ka andmed teise vabaohumuuseumi kohta sama linna teises servas, kuhu Epp tegelikult oli enne tahtnud minna ja mis oli meie onneks veel avatud.

Selle nimi oli Acadian Village ja seal saime ka majades sees kaia ja lisaks kahes kohalikus keeles prospekti (inglise ja prantsuse keeles) kaasa.

Kuna veel polnud pimedaks lainud, otsustasime soita edasi ja kulastada Avery Islandi saarel asuvat The Jungle Gardensit, mis on vaga kena dendropark suurte tammede, bambusesalude, asaleavaljakute, kameeliaplatside, krokodillitiikide ja linnusaarega. Siiru-viiruline tee viib labi pargi, soidad autoga ja peatud, kus meeldib. Budda pagoodi juures tiigis nagime Epuga kilpkonna ja esimest krokodilli. Seni kui Anu kohale joudis, olid nad molemad kadunud. Lindude saarel oli vaatlustorn ja sealt alla vaadates oli naha ainult roheliste lemmetega kaetud vett, milles olid mingid triibud sees. Tahelepanelikul vaatlusel osutusid need alligaatorite kaidud teeks, kellest valja paistsid ainult silmad.

NB! Ema paneb jalga Epu kollaseid kummikuid.

Oobisime ca 10 km kaugusel asuvas New Iberia linna hotellis Best Western. Ohtust soime ule soidutee asuvas restoranis, kuhu laksime jala (joostes ja kaest kinni hoides, sest siin jala ei kaida). Jargmisel hommikul laksime tagasi saarele sest seal on kuulus Tabasco tehas, kus juba 200 aastat tehakse pipra baasil mitmesuguseid kastmeid. Peale poes paarikummene kastme degusteerimist anti lisaks veel tasuta limonaadi ja jaatist.

Teel jargmise objektini eksisime veidi ja siis nagime silti Rip Van Winkle Gardens ja otsustasime sisse minna. See oli J. J. Jeffersoni perekonna aed. Vastupidi eelnahtule oli see aed lausa ime, tohutu ilusasti olid kokku sobitatud meile tuttavad ja tundmatud lounamaised puud-poosad ja lilled. Kaunis vaade haarberile, mille ees jalutasid paabulinnud ja loomulikult olid pargis tohutu suured tammed. Aed ise asus jarve kaldal, mille aares olid treppide ja vaatetorniga platvormid.

Jargmisena soitsime louna poole Mehhiko lahe aarde, kus kulges mitme tunni pikkune tee mooda sood. Kahel pool teed olid pilgeni vett tais kraavid, kust siis Epp ja Anu hoolega krokusid otsisid. Esialgu vist ei osanud vaadata, kuid mida tee edasi, seda rohkem uhe peatuse puhul neid silma ette jai. Lopuks tuli see kauaoodatud moment, et toeliselt kaunis eksemplar poseeris meile mitte vees ega kraavi vastaskuljel, vaid peaaaegu auto korval. Nuud oli Anul lopuks krokude otsimise isu tais ja edasi saime veidi kiireminui soita, sest muidu tuli iga natukese aja parast peatuda. Veel nagime kilpkonnahunnikuid ja monda uksikut ka. Uhe pidi Epp peaaegu alla ajama, kuid keeras oigel ajal korvale. Aegajalt olid tee aares ka majad ja lehmakarjad, kuid enamuses siiski ainult soo ja vesi. (AN. says: minu laps parandas mind, mina ema: tegemist oli alligaatoritega, kohalikud ütlevad sellest vaid sõnalõpu - gator)

Peale seda, kui olime uhest suuremast veest praamiga ule soitnud, tuli maantee paris Mehiko lahe aarde, kus olid jalle need korgetel vaiadel suvilad ja meie kaisime jalgugpidi vees. Veel uhe suure silla uletus ja me oli Texase osariigis. Et ikka saaks kelkida, kuidas Texases sai autoga soidetud, olid plikad molemad kordamooda roolis ja nii me soitsime labi Port Arthuri linna (mis sellest, et aart mooda ja kiirteel!). Kuna kodutee oli kole pikk, siis joudsime vaga hilja tagasi.

AN. says: ja jälle kordus Epu igaõhtune lause: "Kui koju jõuame, võtan kõigepealt ühe õlle". See tähendas seda, et majaperenaine võttis oma sigaretid ja õlle ning kutsus koera kaasa, istus siis mõnuga maja ette toolile. Vaade habesamblikes puudele ja bayou vulin... Maanteesillalt ronivad veel üle koju kiirustavad autod. Aa ise oled kodus ja jälgid bambuse kasvamist. Tõeliselt lõõgastav ja kadestamist väärt.