Kodanikuühiskonna alustalad - Epp

See kiri toimetajale ilmus ajalehes Postimees 26. juunil 1998 ja on leitav siit.

Inimeselt elu võtmine on vale
EPP PLESZ, Connecticut, USA

Oma kirjas «Kas oleme USAst ette jõudnud» on E. Mihkra shokeeritud sellest, et Riigikogu kaotas surmanuhtluse. Mina olen ka shokeeritud, kuid hoopis seepärast, et USAd käsitletakse siiani nagu ühtset riiki. Umbes nagu varem Nõukogude Liitu.

USA koosneb riikide liidust, kus ühine on vaid konstitutsioon. Igal osariigil on oma seadused, erinev liikluseeskiri, erinev relvakandmisluba jne. Kaugeltki mitte igas osariigis (vähemalt kaheteistkümnes) pole surmanuhtlust.

Surmanuhtluse poolt ja vastu tuuakse väga erinevaid fakte. Näiteks väidetakse Texases, et surmanuhtluse maksumus olevat 2,3 miljonit USA dollarit, mis on kolm korda rohkem, kui läheb maksma ühe vahialuse ülalpidamine 40 aastat tugevdatud rezhiimiga vangla üksikkongis. Üldine arvamus on siiski, et hukkamine ei too kaasa mingit majanduslikku kasutegurit, rääkimata sellest, et teiselt inimeselt elu võtmine on alati moraalselt vale, ükskõik kuidas me seda ka ei põhjendaks.

Muidugi on kõige tähtsamaks küsimuseks, kas me tahame inimest karistada või kaitsta ühiskonda tema tegude eest. Miskipärast tundub mulle, et Eesti ühiskond on väga verehimuline. Kas ei aitaks sellest, kui ühiskond isoleeriks ohtlikud inimesed?
Iseasi, kuivõrd saab Eesti praegu seda endale majanduslikult lubada.

Olen väga õnnelik, et meie riik leidis võimaluse kaotada surmanuhtluse ja et me ei pea silmi maha lööma nagu texaslased, kui vaatamata Rooma paavsti armuandmispalvele selle aasta alguses hukati Karla Fayer Tucker. Paljud ameeriklased leiavad, et see viis Texase tagasi keskaega või vähemalt samale tasemele, nagu kohtlevad oma kodanikke Iraan, Iraak või Hiina.