Saaremaale viivast praamist.

Kuulsin täna hommikul juhuslikku katkendit mingi raadio uudisteprogrammist, kus räägiti, kuidas Virtsust Saaremaale viivast praamist ei lastud autosid maha ja reisijad märkasid, et laev liigub juba mandrile tagasi. Suure kisa peale anti seletus, et oli toimunud meeskonna vahetus ja uued mehed ei taibanud, et alus ei olnudki lossitud. Ei tea, kas oli see tõsi- või libauudis, kuid mulle, nagu tavaliselt jutuvestja Šveigilegi, meenus üks tõestisündinud lugu.

Aeg oli kaugel nõukogude perioodil, kui käisime oma vana (1939. a. aastal väljalaske) Audiga Saaremaal ja tagasitulekuks jõudsime viimasele praamile. Praam oli tühi, meri "täis", lainetus suur ja meie Audi madalapõhjaline maanteemasin. Ega siis veel neid peeneid reguleeritava kõrgusega aparelle polnud ja laevalt maha tulekuks pandi praami ja kaid ühendama mingi laudadest sillake, mis oli küllalt lühike. Nii tekkis mitte lauge tee, vaid terava nurgaga moodustis, mille ületamiseks tuli suure hooga sõitma hakata, siis vist selle tipus seisma jääda ja tasakesi sõites kaldale saada. Kuna stividore oli kaldal õige mitu tükki, siis ma palusin, et lükake see auto käsistsi maale, siis vast saab sellest takistusest paremini üle. Järgnes naer ja alpimine teemal, et ega see sinu isane ometi loll pole, küll saab ise hakkama. Appi ei tuldud. Tagajärjeks oli see, et piduripump oli auto alt läinud, kõik jommis mehed kiiruga kuhugi kadunud ja meid ootas ees teekond Tartusse.

Auto oli küll vana, kuid tänu sellele, et Ott teda pidevalt ise remontis (oli ta ju lõpetanud tehnikumis autode remondi ja ekspluatatsiooni osakonna), igati terve ja sõidukorras. Uut osa vanale autole oli väga raske saada, kuid korralik piduripump ootas kodus garaažis. Peale mõningat mõtlemist otsustas ta alustada sõiduteed. Mina olin muidugi paanikas, et kuidas nii saab, kui mulle tehti selgeks, et pidurdada saab ka käiguga ja et on valge suveöö, liiklust praktiliselt pole ja ta sõidab väga aeglaselt. Kuna lühim tee ei olnud terves ulatuses asfalteeritud, siis tulime ringiga vist Türi kaudu ja hommikul kell 6 olime kodus.

Sõit oli tõesti närvesööv ja pikk, kuid asi lõppes õnnelikult ja ma usun, et need loo alguses nimetatud autoomanikud said ka õnnelikult laevast maale.