Otsisin majapidamisest ruudulist paberit. Leidsin oma vana kausta märkmetega, millest siia nüüd noppeid, mida hea võrrelda tänasega.
Anni 4 a 7 kuud ja Paula 2 aastat ja 10 kuud.
Suvi läks maal ja kiiresti. Anto käis vahepeal Venemaal tööl. Linnaelu algas uuesti septembris. Asi on hull, sest novembris pean tööle minema, aga Paulal pole lasteaia kohta. Mida teha, ei tea. (Täna: loen lehtedest, et lasteaiakohtadega on endiselt kitsas käes. Töölemineku sund tuli sellest, töökoht säilitati kuni lapse 3 aastaseks saamiseni. Mõiste „emapalk“ oli tundmatu ja vanuses 1-3 aastat ei saadud „kodusistumise eest“ kopikatki)
Anni on endiselt suur lobamokk. Arvutab kenasti kümne piires ja veidi üle selle. Loeb ajalehe kirja ka, aga kuna see on väike, siis ei viitsi. Kui tähed on suuremad, siis küll ja ladusalt. Eraldi lugemist pole talle küll õpetatud. Mõnikord küsis, eriti b, g, d ja selliseid tähti, aga see oli vist ka kõik – lugemisoskus tuli niisama, möödaminnes. Tunneb palju taimi: äiatar, kurekell, kopsuroht jne - igatahes kordades rohkem kui selles vanuses ilmselt tavaline on. (Täna: Anni kui TTÜ ehituse Erasmuse vahetustudeng just täna tegi Istambulis türgi keele algtaseme eksamit).
Paula on sõnakas, kuid karjub ka palju ja nagu kõri võtab ja järjekindlalt ja ääretult ebasobivates kohtades. On suur rüblik ja pidevalt on jalad-käed siniseid plekke täis ja katki. Sellist aega polegi, kui midagi katki ei oleks. Kõik asjad on vaja algosadeks lammutada. Näiteks postkaart on esmalt vaatamiseks, siis hakatakse nurgaga hambavahesid sügama, siis pakitakse väike mänguasi kaardi sisse ja lõpuks tehakse kaardist nukule sööki. (Täna: Paula kui TTÜ maastikuarhitektuuri magistrant on ka aktiivne korporant ja innukas meeskonnaspordi tegija).
Põhimõtteliselt elame me nüüd vabas Eesti Vabariigis. Praktilises elus igapäeva inimene küll aru ei saa. Talvele vastu minna on kõhe. Poodides pole kommi, suhkur on väga kallis ja talongidega. Hinnad on veidi alla läinud, kuid tundub, et see on vaikus enne tormi. Palgad on kõvasti tõusnud, kuid märksa vähem kui hinnad eest ära läinud. Sellist asja enam pole, et midagi raha eest osta pole, aga raha peab väga palju olema. See tuleb siis valuutaks vahetada ja siis saab midagi osta. Banaan on kujunenud Eesti laste külluse sümboliks. Praeguse seisuga saab 1 banaan=2FIM kätte ehk 2 x 8 rbl=16 rbl, mille eest saab osta 1 kg sealiha. Maie tõi Soomest Annile ja Paulale kummalegi banaani ehk nüüd on ka minu lapsed elus esmakordselt selle ära proovinud. (Täna: 1 kg banaani Maxima nädalalõpu soodukaga oli 14,90 EEK, muidu vist 17 EEK. Ei ostnud, sest eelistan Eesti õunu banaanidele niikuinii. Sealiha hinda miskipärast nn. guugeldades raske leida, sest hinnavõrdluse ostukorvides näidatakse ikka vaid viinerid või broileriliha. Turul on praeliha kilohind vist 60-70 EEK. Lisasin hiljem: kontrollisin arvutasin - nüüd on valik, kas osta 24 banaani või 83grammi sealiha).
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Aaa, ma just eile rääkisin sakslastega lugema õppimisest. Nad lähevad kooli 5selt ja ei pea midagi teadma. Ei ole siukest süsteemi, et kooli minnes pead juba kirjandeid oskama kirjutada.
Ja lihakilo siin Istanbulis on 240 krooni, juustukilo 160 krooni. Palju õnne - ma hakkan taimetoitlaseks :)
Väga lahe sissekanne, Kai! Sellised meeldetuletused on vajalikud :)
Postita kommentaar