Kelmidest.

Need kaks lugu juhtusid meie eaka majanaabri Valentina Leonidovnaga, kelle poeg Saša enne elas ja töötas vaheldumisi nii Moskvas kui ka USA-s. Paar aastat tagasi oli poja pere oma iga-aastaselt külaskäigult just lahkunud, kui vanaprouale helistati, et tema poeg on teinud Itaalias oma isikliku autoga avarii. Nüüd olevat ta seoses suurte pahandustega rahahädas ja palunud anda helistajale edasitoimetamiseks suurema summa raha. Seda olevat tal hädasti vaja nii auto taastamiseks kui ka teisele kahjukannatajale tasumiseks. Raha järgi lubati varsti tulla, sest poega ähvardavat vangi minek, mis teeks lõpu tema professori karjäärile USA-s. Loomulikult oli ema suures paanikas, sest poja pere oli tõesti enne USA-sse minekut lubanud külastada ka Itaaliat. Vaatamata helistaja keelule saladust hoida, helistas proua oma sõbrannale, kes tänu oma eesti keele oskusele oli lugenud mitmesse kohta ülesriputatud hoiatusi sarnase kelmuse eest. Sõbranna tuletas talle meelde, et poeg läks ju lennukiga ja autot tal seekord kaasas ju ei olnud. Ühiselt otsustati helistada politseisse ja raha järgi siia enam kedagi ei ilmunud.

Teine analoogne lugu juhtus sellel aastal. Nüüd helistati juba Ameerikast ja helistajaks oli poeg ise, kes oli haigestunud mingisse raskesse haigusesse ja sellepärast kaotanud oma hääle ja suutis ainult vaevaliselt oiata ja sosistada. Kõne vahele ütlesid nuttes mõne sõna ka minija ja lapselaps. Seekord oli raha vaja kalli operatsiooni jaoks ja raha tuli anda Saša hea tuttava kätte. Kõik oli väga usutav, kuid proua teadis, et rahapuudust seal olla ei saa, sest viimasel külaskäigul oli poeg nii hinnalist portselani, maale, kui ka väärismetallist ehteid kaasa võtnud. Rahalunija oli väga visa ja vaatamata sellele, et proua ütles ennast voodihaige olevat, kodus raha polevat jne. käskis minna naabritelt laenama. Lõpuks Leonidovna "nõustus" ja lubas naabri juurde laenama koperdada. Siis, kui talle uuesti helistatakse, pidi ta rahanutsaku rõdult alla hoovi viskama. Nüüd helistas proua (seekord juba mobiililt) ise politseisse ja sealt lubati varitsus korraldada. Midagi läks aga nihu, sest kuigi rahalunija helistas veel korra, rõdu alla saagi järele ta siiski ei ilmunud.

Loo moraal on selles, et sulid on väga head psühholoogid ja teavad, millistele tunnetele rõhuda. Küsimus on ainult selles, et kes neid varustab suhteliselt täpsete andmetega. Kuigi ajakirjanduses räägitakse, et sulid on Leedust tulnud, kuid meie venekeelse elanikkonna hulgas peab neil häid informaatoreid olema.