Mõned killud okupatsiooniaegadest.

Esiteks meenutan Oti räägitut. Ott elas saksa ajal valdavalt Tartu-Riia maantee ligidal maal, viibides siis kas Ropka rahvamaja juures Külitses emaga koos, samal lähedal asuvas sugulaste Maserite Kose talus või ka Nõgiarus Otaste juures. Kuna ta oli juba teismeline hakkaja poiss, siis kasutati teda sageli nii kullerina ratsahobusel rahvale oluliste teadete edasi andmisel kui ka vajadusel iseseisvalt hobuvankriga linna sõidul. See viimane ülesanne oli kõige raskem, sest vahetult enne linna jõudmist asus seal nn. kaitsekraav, mille juures on praegu mälestuskivi. Saksa ajal oli see ümbritsetud kõrge plankaiaga, sest sinna veeti Näituse tänava koonduslaagris olevaid vange mahalaskmisele. Hukkajateks olevat olnud poolakatest vangid, kes elasid sealsamas ajutises puuehituses. Öösel lasksid nad vange maha, kes kukkusid otse kraavi ja päeval katsid neid mullaga. Täissaanud pealt tasandatud kraav anti põllumeestele tagasi ja kästi kohe vili või hein peale külvata. Loomulikult nihutati pidevalt ka seda okastraadiga ääristatud tihedat planku teise kohta edasi.

Maanteed päris kinni ei pandud, kuid selle koha peal olid vormis sõdurid, kes kamandasid: "Schneller!" ja seepärast tuli sealt alati kiirelt mööduda. Hobused ilmselt tundsid vere lõhna ja jooksid ilma tagant togimatagi kõvasti. Päris hulluks läks lugu siis, kui venelased hakkasid tulema ja saksalastel tuli hirm nahka. Nüüd hakati kraavi uuesti lahti kaevama ja seal olevaid laipu põletama. Kõrbehais oli kole ja nüüd hobused kuidagi sealt mööda minna ei tahtnud ja mõnikord hakkasid lausa "lõhkuma". Kõige viimasena põletati poolakatest vangid koos nende eluputkaga.

Meie elasime linnas, tundsime ka kõrbehaisu, kuid ei teadnud, mis see tähendab ja kust see tuleb. Küsima ei hakanud keegi, sest selline tegevus oli eluohtlik. Alles aastaid peale sõda avastati, et kaitsekraavi üks osa oli jäänud üles kaevamata ja laibad põletamata ja siis hakati asja põhjalikumalt uurima. Avaldati artikleid ajalehtedes ja pandi maantee äärde mälestuskivi, kuhu vene rahvusest abiellujad lilli viisid. Ott rääkiski mulle sellest, et temale polnud see mingi uudis. Maainimesed ja eriti teismelised poisid teadsid paljusid asju, mida tavakodanikud polnud kuulnudki.

Teine on lugu on täiendus minu arvatavasti varem räägitule. Asi puudutab märtsiküüditamist vene ajal 1949.a. Küüditatuid veeti tervest Tartu ümbrusest kokku Emajõe ääres oleva nn. sadama raudteele toodud vagunitesse. Sinna alla viisid kaks tänavat - Vaba ja Sõbra. Kuna meie kodu asus Tähe tänaval nende kahe tänava vahel, siis nägime seda pidevat veoautode voorimist oma aknast läbi kardinate piiludes. Minu mälu järgi sõideti enne Vaba tänavat mööda ja siis oli äkki paus sees. Mõtlesime, et nüüd on kõik, kuid ilmnes, et see tänav oli lausa läbipääsmatuks sõidetud ja inimesi hakati vedama Sõbra tänavat mööda.

See oli kohutav öö, sest keegi ei saanud olla kindel, et teda ära viima ei hakata. Teadmised eelmisest küüditamisest oli kõigil ju olemas. Kustutasime tuled ja valvasime kogu öö akende juures. Iga kord, kui auto mõne naabermaja ees peatus, hakkas süda värisema. Nägime, kuidas inimesi peale laaditi ja siis minema sõideti. Magama heitsime alles siis, kui väljas valgeks läks ja autode liikumist enam ei toimunud. Mustad teod tehakse tavaliselt ikka pimedal ajal, et oleks vähem nägijaid.