Et ei ununeks meie kallis tädi Laine. I osa

Ei jõudnud ta oma 90. sünnipäeva ära oodata ja kustus 6 päeva enne seda. Oma pika elu jooksul oli ta näinud nii head kui halba, kuid erinevalt enamikust teistest inimestest, oli ta osanud säilitada oma positiivse ellusuhtumise. Ta oli inimene, kes peaaegu kunagi ei virisenud! Kes meist ei mäletaks tema tavalauset rasketes situatsioonides - ah ma ei viitsi närveerida! Noorematele sugulastele teadmiseks kirjutan siia mõningaid andmeid tema elust, millest osa on lausa legendideks kujunenud.

Sündis ta 16. detsembril 1920. a. kingsepp Rummu perre, kus õde Endla oli juba väiksena surnud ja õde Gerda oli temast 9 aastat vanem. Kuna perekonnas ema oli kodune, eks siis seda noorimat võsukest ikka hellitatati ka vast rohkem kui vaja! Õppis ta ENKS Tartu tütarlaste Gümnaasiumis (praegune Miina Härma nimeline kool), kuid see jäi miskipärast lõpetamata ja juba 16-aastasena hakkas ta töötama"Vanemuise" teatris käskjalana. Elu esimene suurim krahh oli see, kui 1940. a ema ja isa paarinädalase vahega surid. Nüüd kutsus õde teda enda juurde elama. Gerda jutu järgi oli Laine kodustes töödes olnud nii saamatu, et isegi oma sukki polnud ta elus enne pesnud, söögi tegemisest ja muudest igapäevastest töödest rääkimata. Varsti Laine abiellus Arnold Lepikuga ja nad hakkasid koos elama. Siis aga võeti mees sõjaväkke ja nüüd tuli tal üksi kõigega hakkama saada. Elu oli sõja ajal raske ja õnnetuseks läks asi viltu ka nende tulevase lapsega. Nii jäigi Laine eluks ajaks lastetuks.