Et ei ununeks meie kallis tädi Laine II osa

Täna ma kirjutan Laine tööst sellel ajal, kui mina seda mäletan. Algul oli ta lihtsalt administraator ja peaadministraatori, minu isa Udo Hundi, truu abiline. Kui isa pensionile jäi, siis esialgu sai Laine peaadministraatori kohusetäitjaks, kuid sobiva uue kandidaadi ilmumisel jätkas tööd tava- administraatorina. Selline skeem kordus vist küll ligi 10 korda, et ikka "pea kt." ja siis uus "pea" ja Laine vana koha peale tagasi. Selle põhjuseks, et teda teatri juhtivale kohale ei jäetud, oli lõpetamata haridus ja mõnel juhul ka see, et ta parteisse ei kuulunud. Lahti lasta ka ei saanud, sest niisuguse töö heaks kordaminekus vajalike andmete hulgata, mis Laine peas talletati, oli võimatu teatri korraldustööd edasi teha. Eriti kõrgelt hindas teda kõigi poolt kardetud pea-näitejuht Kaarel Ird, kes Udo Hundiga aga alati "kana kiskus". Laine peale ta mitte kunagi ei karjunud ja isegi pidas tööalastes asjades temaga nõu. Ird tuli isegi Laine juubelisünnipäevale.

Laine oli väga andekas keelte peale. Saksa keelt oli ta keskkoolis õppinud ja saksa okupatsiooni ajal ka ilmselt piisavalt rääkinud. Kui teater Saksamaal Schwerinis külalisetendustel oli, siis pidi sageli Laine kutselisele kõrgharidusega saksa keele tõlgile appi minema. Oma töö tegemisel polnud tal endal loomulikult küll tõlki vaja. Teine asi oli vene keelega, mida ta polnud üldse õppinud ja see, mida ta teadis, oli lihtsalt õhust külge jäänud. Sellele vaatamata sai ta etenduste korraldamisega nii Moskvas kui ka Leningradis suurepäraselt hakkama.

Omamoodi anekdoot oli, kui Ott teda Leningradi etenduste ajal külastas. Laine müüs parajasti pileteid ja et Otiga rääkida, vabandas ootajate ees - "isvinite, ja kuuritsa".Tahtis ütlelda, et läheb suitsu tegema, kuid sõnarõhu vale asetuse pärast tuli välja, et vabandage, ma olen KANA.

Rahvas naeris heatahtlikult ja nii nad siis keset töötegemist kahekesi suitsetama läksidki.

Meie pere teatrilembus on tulnud tänu nii minu isale, kui ka Lainele. Vähemalt nõukogude ajal olid teatris ette nähtud teatud kindlad kohad tsensoritele ja julgeolekutöötajatele, mis kunagi tavamüüki ei läinud. Kui need vabad olid, võisid teatri administraatorid neid oma suva järgi kasutada. Ju nii mina, kui ka minu lapsed neid küllalt usinalt kasutasid! Praegu ostame pileteid oma raha eest.