Kuna see uhke Kivisild õhku lasti, seda mina ei mäleta, kuid Oti jutu järgi oli üks küllalt suur kivikamakas lennanud nende elukoha lähedusse Aia tänaval, s.t. praeguse Vanemuise ja Struve tänava nurgani. Pidi ikka väga võimas lõhkemoona laeng olema! Suurtest monoliitidest sild oli aga veelgi tugevam, sest jõe madalseisu ajal paljanduvad siiani põhjas tema jäänused.
Emajõest olen ka silla asemel paadiga üle sõitnud. Tasuline paadimees töötas umbes praeguse Oskar Lutsu mälestuskivi ligidal. Ülevedu oli küllalt odav ja isegi koolilapsele taskukohane.
Mingil ajal läksin emaga üle jõe sellist "silda" pidi, millele mõteldes siiani hirm peale tuleb.Tagant järgi ma muidugi selle konstruktsiooni taastada ei oska, kuid peaaegu vahetult vee pinnal oli 4-5 kõrvutiolevat lauda, mille vahelt peale astudes vesi läbi lirtsus. Nii lai ta igatahes oli, et saime emaga käest kinni hoides kõrvuti kõndida! Käsitugesid küll ei mäleta olevat. Ehk oli vast mingi rippsild ja käetugedeks jämedad köied, kust mina kinni hoidma ei ulatanud? Praegu oleks huvitav teada, mida see sild tegelikult kujutas, kuid minul on sellest ainult hirmuemotsioonid.
Postitused
2 kommentaari:
Ma pole mingitest ajalooallikatest lugenud Kivisilla konstruktsioonist, aga lapsepõlvest on meelde jäänud Mammi jutt. Nimelt et vuukides oli mördi asemel olnud tina. Ja siis selleks, et sild ikka korralikult õhku lasta, olla seal peal enne väga palju puitu põletatud. Ikka selleks, et tina pehmeks läheks.Peaks õigupärast nüüd oma tite-eas omandatud teadmisi kontrollima, aga samas ei tahaks ka vapustavat mälestust lörtsida tegeliku tõe teada saamisega...
Minu eredaimad mälestused emaga üle Emajõe minemisest on paar talve tagasi. Ujula juures oli nii paks jää, et sai niisama üle. Mulle oli selline kodu-jõe forseerimise viis esmakordne ja ma ei osanud pabistada. Ema seevastu kogu teekond rääkis. Nagu ikka, mida enam ta närvis on, seda kiiremini räägib.Igatahes sain ma muidugi teada ka seda, et nõuka ajal lasti niipalju sooja solki jõkke, et korralikku jääd ei saanud tekkidagi. Ja et ema pole seetõttu ka varem mööda Emajõe jääd käinud - vähemasti mitte selle kohapeal ja risti jõge. Aga sellest sillast, millest nüüd ema on kirjutanud - vot ei olegi kuulnud!
Postita kommentaar