Nagu alati, läbisime esimeste päevade jooksul külastatava linna Top 10 vaatamisväärsused. Õnnestusid tava stseenid: pargipingi pähkli-rosinasegu nosimine koos ema õpetliku mida-me järgmisena-külastame - ettelugemine-targast raamatust ja minu suitsupausiga.
Loomulikult ei saanud fikseerimata jätta ennast koos ajalooliste objektidega. Hagia Sophia juures sai väga teravalt selgeks, et see 3000 aastane linn on tõepoolest alles alates 29.mai 1453 saanud tundma Islami pintslitõmbeid. Samas igapäevaelus laieneb linn nii kiiresti, et mõttelend: parimad-päevad-Vargamäel-on möödas, tundub kohatu olevat. Uus mošee on näiteks 18. saj. ehitis, aga analoogseid on kerkimas igasse uude „Lasnamäe“ piirkonda. Kas seest ka nii kaunid kui Sinine mošee, polegi tähtis.
Kodumajutuse eelis on muidugi see, et peale väsitavat kultuuriobjektide külastamist oli väga hea aknast kostva palvekutse saatel päikeseloojangu ajal nahk silmadele vedada. Ikka selleks, et paari tunni pärast tormata uuesti linna avastamaks huvitavaid kohakesi, kus mõnusalt aega veeta klaasikese tee, trik-traki ja miks ka mitte vesipiibuga. Ja klaasikest teed on võimalik saada absoluutselt igas kohas. Kaldapealsel liikuva termosega mehe käest alates lõpetades udupeente kohtadega.
Linn on hoomamatult suur, aga väga inimsõbralik. Inimesi kui murdu, aga kuigi eriti ei naeratata, siis samas ka ei trügita ja ei kiirustata. Isegi eskalaatorid liiguvad aeglasemalt kui mõnes muus suurlinnas. Ja juttu jätkub igal inimesel ja väga pikalt. Pole tähtis, kas vestlevad omavahel poes kaks teenindajat või trammis tütarlaps telefoniga. Omaette elamus on muidugi kaubitsejad, kelle tegevust mu kallid põhjamaise kultuuriruumiga harjunud järeltulijad paraku ahistamiseks kutsusid. Seetõttu jäid käigud Suurele turule pigem klaasistunud ja juhmi pilguga esemete imetlemiseks kui silmsideme loomiseks kohalikega.
Kui enne tundus kummaline, et milleks on vaja ehitada mošeed, mis mahutab 20 000 inimest (Sinine mošee), siis reedesel suurpalvuse ajal Süleymani mošee poole liikuvat meestemassi sai see selgeks. Esmalt planeeritud järjekordse tipp-arhitektuuri imetlus kahvatus kordades elamuse ees, mille andis vaatepilt kõikvõimsama(te) rollist igapäeva elus. Meie metsahaldjate ja päkapikkude usk on ikka nii ebamäärane ehk puudub side reaalsusega. Islami prohvetite DNA-ks sobilike „proovide“ eksponeerimine muuseumi pühamus ning kõigi türklaste isa ajaloolises lähi-mälus on midagi, mis on „käega katsutav“.
Jalutades esmalt Topkapis palees (15. saj.) ja siis Dolmabahce palees (19. saj.) tuleb tahes tahtmata meelde Peeter I ja Peterburi. Muidugi on riigid ja sajandid erinevad, aga püüd jäljendada ja sisse viia läänelikumat on õnnestunud. Kas nüüd just kõige asjus positiivsemas võtmes, ei ole võimalik õnneks hinnata. Tundub, et mõlemast kultuurist on võetud parim ja see kenasti vanade tavadega paika loksutatud. Istanbul on võrratu linn ja külastamist väärt!
Postitused
4 kommentaari:
Väga tore lugu ja kena, et piltide vaatamiseks ei pea neid enam suuremaks tegema. Neid vaadates läheb reisi-isu järjest suuremaks! Usk ja mehed on minu jaoks alati olnud põnev seos, sest meie kirkute peamised külastajad on ju naised. Isegi katoliiklikus Leedus oli võõras vaadata altari ees palvetavaid noori mehi.Nõukogude ajal lubati Kesk-Aasias naisgiidil kardinate vahelt palvesaali piiluda.
Mošees ongi naistele ettenähtud eraldi ruumid. Tavaliselt on selleks rõdu või võrega eraldatud sektsioon.
Lahe! Meil ka Monaga piletid ostetud ja kohad kodumajutused kinni pandud :)
Aitäh, Kai,
nii põnev!
Ja Tiiu ja Mona ka teel. Panreb aga mõtteid mõlgutama:)
Postita kommentaar