Pean kohe ütlema, et ega ma väga täpselt fakte ei tea, sest sellised andmed olid omal ajal salastatud, kuid naisele ikka vahest midagi räägiti. Minu rahustamiseks üteldi küll alati, et Eestis sellel ajal, kui Ott siin lendas ja boss oli, inimohvritega lennuõnnetusi ei olnud. Hiljem muidugi tuli ka neid ette, kuid siiski suhteliselt vähe.
Mulle meelde jäänud õnneliku lõpuga lugu toimus nõukogude ajal. Pidi meie lennuk lendama Tallinnast Stockholmi, kuid varsti peale startimist tegi üks mees pommiähvarduse ja avaldas oma nõudmise hoopis kuhugi mujale lennata. Et mitte koos igaveseks taevastele jahimaadele minna, tegid mehed näo, et on kaaperdaja tingimustega nõus. Selleks ajaks oli lennukipersonal juba hea väljaõppe saanud ja mingit moodi nad ikka oma situatsioonist vastavatele organitele oskasid teatada. Mõne aja kõrgel mere kohal tiirutanud, sooritasid lendurid maandumise Läti lennuväljal, kus oli osav maskeraad läbi viidud, s.t. et seal viibivatele nõukogude lennukitele olid välismaa firmade kleepsud peale pandud ja teenindav personal ei olnud ka mitte aerofloti vormis. Kaaperdaja astus rahulikult lennukist maha ja teda võtsid vastu inglise keelt kõnelevad tsivilistid. Lennukist veidi eeldudes tehti osav manööver, mille tulemusel mehe käest oli pommikohver läinud ja käed raudu pandud. Kohvris oli tõesti pomm olnud.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
2 kommentaari:
Julgen teha loogilise järelduse, et arvatavasti Sa kommenteerisid mu blogis seda kaaperdamise-postitust. Olen selle üle väga tänulik.
Minu uues selleteemalises postituses on toodud üks juhtum Oti kunagisest töökohast. Oleksin ütlemata rõõmus, kui Sa saaksid mu blogisse teha ehk kommentaari Tartu intsidendi kohta. Juhul muidugi kui Otto sellest kodus üldse rääkis.
Mul endal ka midagi ähmaselt isa jutust meeles. Aga algne reisisihtkoht polnud teps mitte Stockholm vaid ikka miski NSVL linnake. Kaaperdaja soov muidugi raudse eesriide tagant välja saada ehk Stockholmi. Siis pakuti välja, et kas Visby sobiks, rootslased ei tahaks hetkel pealinnas jamasid tekitada. Mees olla väga rõõmus ja rahul olnud. Oli istunud kabiinis ja pilootidega rahunenult juttu lobisenud. Akna taga eskortiv NSVL hävitaja olla olnud piisavas kauguses, et eraldusmärke polnud näha, aga piloodid veensid meest, et kõik on parimas korras ja et läändeihkajat on rootsi hävitaja uusim mudel lausa eskortima tulnud, et ikka kõik korda läheks. Ja siis jah, hanekstõmmatu pidi Lätiga leppima... Pilootidel muidugi ei olnud valikut, kuhu lennata. Sest kui pommihirmus oleks suund Rootsi poole võetud, siis poleks olnud tähtsust, kas mehel oli pomm või mitte, sest punakotkad oleksid oma töö teinud...
Eks oli ka selliseid meie armsaid kaasmaalasi, kes pakkusid mujalt NSVList tulnud läändeihkajatele ka sellist Rootsi viimise teenust, et öö hämaruses viidi Peipsi äärde, anti paat kätte ja kästi kaldaga risti sõita niikaua kui kallas vastu tuleb. Ise jäädi muidugi kaldale. Ja seda ohtu, et keegi NSVL siseveekogus sodiks lastakse, ju polnud. Kui palju see linnalegend on ja palju tõsi, ma muidugi ei tea
Postita kommentaar