See ei loe midagi, et nii minu emapoolsed vanaisa kui ka vana-vanaisa olid kingsepad ja isapoolne vanaema oli I ilmasõja ajal ise oma kolmele lapsele saapad teinud. Minul on elu koledamad elamused seotud ikkagi jalanõudega. Riietega on lugu selline, et nad kas meeldivad või mitte, kuid otsest kahju nad sulle ikka ei too, aga jalavarjudega on suhe hoopis teine. Panen oma nukrad mälestused kirja enamvähem kronoloogilises järjestuses.
1. Saksa ajal (1942-45) ja ka hiljemgi veel olid talvejalanõudeks vildid. Rikkamad inimesed kandsid selliseid, kus tallad ja jalatsi alumine rant olid nahast, kuid vaesematel oli nahariba ainult kanna taga ja vildi kaitseks kanti nende peal kalosse. See pagana kannariba kulus aga ruttu katki ja siis tuli ka vildi sisse auk. Sealt pääses lumi vabalt sisse. Jalad olid algul märjad ja siis hakkasid külmetama. Kaua nii vastu ei pidanud ja tuli ära tuppa minna. Siiani on meeles see ebameeldiv aisting, kui külm lumi sinu jalanõu sees sulama hakkas.
2. Kui 7. klassis Tallinnasse laulupeole rahvatantsu tantsima läksin, olid mu valged tennised nii lagunenud, et kanna juurest tulid tallad lahti ja need õmblesin nööriga kinni. Pealseid valgendasin hambapulbriga.
3. 1950. a. läksin keskkooli ja selleks oli vaja tavalisi tänavakingi, mida terves linnas saada ei olnud. Õnneks leidus teispool jõge asuvas nn. passaažis ainult 1 paar musti kinniseid kingi, mis enamvähem jalga mahtusid. "Tänu" nendele sain eluks ajaks endale rikutud küüntega varbad ja igale varbele ühe, mõnele kaks konnasilma. Minu ihupediküür on neid juba peaaegu 40 aastat iga kuu ravitsenud, kuid päris terveks pole jalad siiani saanud ega saagi.
4. Keskkooli viimases klassis (1953) õnnestus poest osta imeilusad kõrge kontsaga ussinahast kingad punasest samsist kaunistusega. Nendel aga murdsin ühe kontsa ära. Kukkumise tagjaärjel oli jalg pahkluu kohalt kaua aega paistes. Ükski kingsepp ei suutnud seda õnnetut kanda uuesti kinnitada, sellepärast tulid need kaunitarid minu suureks kurvastuseks lihtsalt ära visata.
5. 1954. a. sügisel oli ülikooli esimeseks stuudiumiks sõit Pällastveresse kolhoosi abistama. Nii vihmast aega ei mäleta minevikus teist olevat. Minu ainukesteks jalanõudeks olid vett läbi laskvad kinnised kingad, mille tallad hädavaevu all püsisid. Viimase tööpäeva õhtul sai need puhtaks pestud ja pliiditruubile kuivama pandud. Õige mitu kilomeetrit suurele maanteele sai läbi külma pori paljajalu mindud ja siis kraavis jalad puhtaks pestud. Lahtise veoautoga Paia teeristist Tartusse sõites olid kuivanud kingad koos villaste sokkidega hea jalga panna.
6. Paar nädalat enne abiellumist 1959. a tellisin kingsepa käest endale punased pulmakingad, sest poes polnud endiselt kingi saada. Pool raha maksin ette ja teise poole pidin 3 päeva enne pulmi kingade kättesaamisel tasuma. Kui neile järgi läksin, siis kingi miskipärast ei olnud ja raha oli ka maha joodud. Tänu kingsepa naisele, kes ähvardas mehe juurest lõplikult ära minna, sain siiski eelmisel päeval enne regitsreerimist oma kingad kätte.
7. Umbes 1970. a. õnnestus osta hallid kõrge kontsaga saapad, mis sügisel käimiseks täiesti kõlbasid, kuid lume saabumisel olin nendega rohkem pikali kui püsti. Need asuvad veel praegugi küllalt kobedatena minu esikukapis. Mina kõrget kontsa enam ei taha ja keegi järeltulijatest neid saapaid ka mitte.
8. Väga armsad oli esimesed pruunid samsist saapad, mille kättesaamiseks seisin poolteist tundi kaupluses leti juures ooteasendis. Nimelt nägin eelmisel õhtul, et poodi toodi uut kaupa ja olin kohe avamise hommikul kohal. Müüjanna aga teatas resoluutselt, et need mulle sobivad jalanõud on "kinni pandud", s.t. et eelmine "ostja " võis neile lähima pooleteise tunni jooksul järele tulla. Neid hoiti muidugi mõnele tuttavale, kuid kuna telefon oli ka sealsamas, siis minu kuuldes kedagi sinna kutsuda ei saanud. Ära ootasin! Vingus näoga müüjanna pidi nad ikka mulle müüma.
Õnn saabus siis, kui hakkasid Anna-tädile Ameerikast pakid tulema ja sealt sai tõeliselt jalgadele mugavaid kingi. Nii esimesel kui teisel USA reisil ostsin õige mitu paari jalanõusid endale kaasa.
Kui mu kallid tütred need ema mured omale jalanõude saamiseks läbi loevad, siis ehk mõistavad, millist vaeva tuli näha, et peale enda veel neljale tütrele (kellel kõigil on õnnetuseks mittestandartselt suured jalad) jalatseid saada.
Minu tavalism meetod laste edukaks õppimiseks sundimisel oli - ärge õppige, vaid minge kingapoodi müüjaks, on minul kergem ja kõigil hea meel. Miskipärast nad kõik siiski õppisid omale meelepärase ameti. Kingapoes tutvusi ole enam vaja ja kui viitsid passida, siis saad mõned asjad odavmüügist väga soodsalt kätte.
2. Kui 7. klassis Tallinnasse laulupeole rahvatantsu tantsima läksin, olid mu valged tennised nii lagunenud, et kanna juurest tulid tallad lahti ja need õmblesin nööriga kinni. Pealseid valgendasin hambapulbriga.
3. 1950. a. läksin keskkooli ja selleks oli vaja tavalisi tänavakingi, mida terves linnas saada ei olnud. Õnneks leidus teispool jõge asuvas nn. passaažis ainult 1 paar musti kinniseid kingi, mis enamvähem jalga mahtusid. "Tänu" nendele sain eluks ajaks endale rikutud küüntega varbad ja igale varbele ühe, mõnele kaks konnasilma. Minu ihupediküür on neid juba peaaegu 40 aastat iga kuu ravitsenud, kuid päris terveks pole jalad siiani saanud ega saagi.
4. Keskkooli viimases klassis (1953) õnnestus poest osta imeilusad kõrge kontsaga ussinahast kingad punasest samsist kaunistusega. Nendel aga murdsin ühe kontsa ära. Kukkumise tagjaärjel oli jalg pahkluu kohalt kaua aega paistes. Ükski kingsepp ei suutnud seda õnnetut kanda uuesti kinnitada, sellepärast tulid need kaunitarid minu suureks kurvastuseks lihtsalt ära visata.
5. 1954. a. sügisel oli ülikooli esimeseks stuudiumiks sõit Pällastveresse kolhoosi abistama. Nii vihmast aega ei mäleta minevikus teist olevat. Minu ainukesteks jalanõudeks olid vett läbi laskvad kinnised kingad, mille tallad hädavaevu all püsisid. Viimase tööpäeva õhtul sai need puhtaks pestud ja pliiditruubile kuivama pandud. Õige mitu kilomeetrit suurele maanteele sai läbi külma pori paljajalu mindud ja siis kraavis jalad puhtaks pestud. Lahtise veoautoga Paia teeristist Tartusse sõites olid kuivanud kingad koos villaste sokkidega hea jalga panna.
6. Paar nädalat enne abiellumist 1959. a tellisin kingsepa käest endale punased pulmakingad, sest poes polnud endiselt kingi saada. Pool raha maksin ette ja teise poole pidin 3 päeva enne pulmi kingade kättesaamisel tasuma. Kui neile järgi läksin, siis kingi miskipärast ei olnud ja raha oli ka maha joodud. Tänu kingsepa naisele, kes ähvardas mehe juurest lõplikult ära minna, sain siiski eelmisel päeval enne regitsreerimist oma kingad kätte.
7. Umbes 1970. a. õnnestus osta hallid kõrge kontsaga saapad, mis sügisel käimiseks täiesti kõlbasid, kuid lume saabumisel olin nendega rohkem pikali kui püsti. Need asuvad veel praegugi küllalt kobedatena minu esikukapis. Mina kõrget kontsa enam ei taha ja keegi järeltulijatest neid saapaid ka mitte.
8. Väga armsad oli esimesed pruunid samsist saapad, mille kättesaamiseks seisin poolteist tundi kaupluses leti juures ooteasendis. Nimelt nägin eelmisel õhtul, et poodi toodi uut kaupa ja olin kohe avamise hommikul kohal. Müüjanna aga teatas resoluutselt, et need mulle sobivad jalanõud on "kinni pandud", s.t. et eelmine "ostja " võis neile lähima pooleteise tunni jooksul järele tulla. Neid hoiti muidugi mõnele tuttavale, kuid kuna telefon oli ka sealsamas, siis minu kuuldes kedagi sinna kutsuda ei saanud. Ära ootasin! Vingus näoga müüjanna pidi nad ikka mulle müüma.
Õnn saabus siis, kui hakkasid Anna-tädile Ameerikast pakid tulema ja sealt sai tõeliselt jalgadele mugavaid kingi. Nii esimesel kui teisel USA reisil ostsin õige mitu paari jalanõusid endale kaasa.
Kui mu kallid tütred need ema mured omale jalanõude saamiseks läbi loevad, siis ehk mõistavad, millist vaeva tuli näha, et peale enda veel neljale tütrele (kellel kõigil on õnnetuseks mittestandartselt suured jalad) jalatseid saada.
Minu tavalism meetod laste edukaks õppimiseks sundimisel oli - ärge õppige, vaid minge kingapoodi müüjaks, on minul kergem ja kõigil hea meel. Miskipärast nad kõik siiski õppisid omale meelepärase ameti. Kingapoes tutvusi ole enam vaja ja kui viitsid passida, siis saad mõned asjad odavmüügist väga soodsalt kätte.
Postitused
1 kommentaar:
Ma küll katkiste viltidega oma lapsepõlves ei pidanud käima, aga jubedad jalanõud seostuvad küll lapsepõlvega... Ka mina tulin oma Ameerikareisilt tagasi rohkem kui 10 paari jalanõudega :))))
Ja siiani tekib poes tunne, et kui mulle sobiv kinganumber 42 paistab, peaks kohe ära ostma...
Postita kommentaar