Valvelt kuuuldud mälestuskatkeid II osa

Tasapisi püüti kohaneda uue eluga. Metsa servas leiti maalapike, kust enamus puid oli juba maha võetud ja põliste maainimeste kombel tehti alet, st. põletati kännud samas ära, kaevati labidaga maa ära ja pandi sinna kasvama KARTULIKOORED. Pinnaseks oli Siberis paks mustmuld ja sügisel saadi päris korralik kartulisaak. Metsast korjati seeni-marju, seedripähkleid. Muidugi tuli teha nii metsatöid kui ka palju muud. Elu selles kohas oli väga raske, kuid mõne aja pärast õnnestus perel põgeneda ca 30 km eemal asuvasse Naunaki külla, mis oli veidi suurem asula.
Poisid, kui vanemad, olid pere ülalpidajateks-töötegijateks, kuid ema Ella tungival soovil pidi Valve koolis käima. Eestis oli tal 4 klassi juba lõpetatud, kuid kuna ta vene keelt ei osanud, tuli tal juba Mutš-Paris sellepärast uuesti 3. klassi minna. 7-klassilise kooli lõpetas Valve koos paari sakslannaga mitukümmend kilomeetrit uuest kodust eemal asuvas Novo-Juginos, kuhu tuli jõge mööda sõita. Elati kohalikus peres ja koju saadi ainult koolivaheaegadel. Lõpuhinded olid väga head ja nüüd oli sihiks keskkool . Seal oli aga õppemaks 300 rubla aastas. Õppimise jaoks raha korjasid ema Ella ja Valve käsitööga, tehes broderiipitsilisi ja fileemustrilisi aknakardinaid, kududes kindaid, sokke, haapsalu rätikuid. Materjali tõid tellijad ise.

Sööki saadi naturaalmajapidamisest. Esialgu elati mingis onnis koos kanade ja seapõrsaga. Mõne aja pärast avanes võimalus osta juba väike osmik ja Valvele tädi poolt kingitud käekell vahetada tiine mullika vastu. Lehmapidamist alustati erinevalt kohalikest sellega, et loomale ehitati maja juurde laut ja teda ei viidud pakasega jääaugule jooma, vaid joogivesi tassiti jõest ämbritega loomale sooja lauta ette. (Kaevusid seal ei olnud.) Loomulikult andis nende lehm rohkem piima kui teistel! Maja juures oli maalapike, kus kasvatati kõike eluks vajalikku.
Etteruttavalt olgu öeldud, et kogu pere hoolsa töö tulemusena oli neil 1957. a. Eestisse tagasi jõudes nii palju raha, et oleks saanud oma kodutalu tagasi osta, kuid see võimalus oli siis täiesti välistatud. Kedagi ei lubatud oma endisesse elukohta tagasi minna. Nõgiarus oli siis sohoosi osakonna keskus ja nende talus elasid majandi juhutöölised. Algul peatuti Aiamaa külas õe Leeni peres ja pärast ostis Ella endale maja sinna samasse külla.
Keskkooli (Venemaal 10 klassi!) lõpetas Valve Kargašoki linnas samuti väga heade hinnetega. Nüüd peab mainima, et ega nad seal Siberis vabad inimesed ei olnud, vaid pidid ennast iga kuu komandatuuris registreerima ja kirjavahetust võisid pidada alul ka ainult oma krai piirides. Valve meenutab siiani õlgu väristades, kui räägib, milline vastik ja alandav oli see enda näitamas käimine! Samas suhtusid pedagoogid eesrindlikesse õpilastesse heasüdamlikult ja püüdsid neid igati moraalselt toetada. See oli ka üheks põhjuseks, et mõned küüditatute lapsed üldse nii palju õppida said. Keskkooolis õppides elas Valve sugulase Nora juures koos tema tütre Madli ja poja Peetriga. Elamisruum oli väike nagu kõigil N.Liidu inimestel sellel ajal ja ka sööki sageli nappis, aga ellu nad jäid ja hakkama nad said!