Lõpuks nüüd siis ka Aadust !

Juhtus nii, et Anu palve, jutustada Aadu seiklusrikkast elust seoses Siberiga,osutus küllalt raskeks. Pole ju enam kedagi, kes seda täpselt mäletaks! Kui kellelgi on rohkem detaile meeles, siis palun täiendage! Püüan teha, mis oskan!

Selle kohutava 1941. a. teekonna Siberisse, millest rääkis õde Valve, tegi perega kaasa ka siis 16-aastane Aadu. Kuna oli sõja aeg, siis ilmselt paari aasta pärast kuulus mobilisatsiooni alla ka Aadu. Rindele teda ei saadetud, sest küüditatud liigitati ebausaldatava kontingendi hulka ja pandi "mustapagunite roodu" (nn. ehituspataljoni). Nii sattus ta ta tööle Kemerovo oblasti Prokofjevo söekaevandusse. Seal elas ta üle varingu, mille tagajärjel haavatud jalg tegi talle kuni surmani valu. Nüüd tuleb vahepeal minu nn. "mäluauk", kuid tean, et mingil moel õnnetus Aadul põgeneda Eestisse, kasutades nii valedokumente kui ka altkäemaksu, et pääseda mitmete rongidega ikka kodu poole. Tartus asus ta elama koos meie Mammi ja Otiga Aleksandri tänavale. Kuna ta oli enne Siberit Treffneri koolis käinud, siis oskas ta mingil moel ennast sokutada õppima Tartu Elektromehaanika tehnikumi, kus ka Ott õppis. Õpingutega jõudis ta nii kaugele, et jäi teha ainult paar viimast lõpueksamit, kuid siis tuli uus küüditamine. Seekordne sõit olevat olnud eelmisest veelgi hullem, sest neid õnnetuid veeti läbi mitmete vanglate, enne kui nad Siberisse asumiskohta jõudsid. Valve mäletamist mööda oli Aadu töötanud Kargašokis kalatehases. Arvatavasti seal elades ta ka abiellus Ilmega, kellega ta oli tutvunud Tartus tehnikumis õppides. Poeg Andres sündis 1953. a. septembris ja pere tuli Eestisse tagasi 1957. a.
Ilme juttudest meenub, et neid kui Petseri kandi inimesi pandi elama Eesti venelastega kõrvuti majadesse. Küllalt varsti ehitasid nad aga majade vahele põlvekõrgused aiad ja kohalike küsimuste peale, et milleks see aed, vastati, et nii me elasime ka Eestis, sõbralikult kõrvuti, kuid iga pere ikka omaette.
Pean jälle kordama fakti, et ettevõtlikud inimesed saavad igas olukorras hakkama. Tehnikumis õppides tegelesid Aadu ja Ott koos fotograafiaga ja teenisid sellega elatusraha. Hiljem aitasid mõlemat sugulast elus edasi saada nii terane mõistus kui ka osavad käed.

Pildi keskel Aadu ja paremal Ott tehnikumi päevil Tartus