Elu on karm ja kui möödunut ei meenutata, kaob kõik aegade hämarusse. Anu palus mul üles kirjutada tema sugulase Aadu keeruline elutee. Olin ju neid jutte nii ämmalt, Otilt kui ka Aadult endalt kuulnud, kuid võtnud kõike kui momendi jutujätku ja enamuse sellest unustanud. Surnud on nii Ottase Ella (minu ämma õetütar) kui ka tema pojad Aadu, Hillar ja Ants. Elavate kirjas on ainult tütar Valve ja nii ma siis täna temaga tunnikese telefoni teel vestlesingi. Püüan nüüd kuuldut edasi anda nii palju, kui oskan. Palun vabandust Valve ees, et ma talle nii valusaid asju meelde tuletasin, mis võtsid pisarad voolama! Palun ära pabista nende andmete täpsuse pärast, sest see pole ajalooraamat, vaid ühe inimese mälestused.
Oli 1941. aasta 14. juuni varahommik, kui Tähtvere vallas asuva Villa Berga talu (praeguse nimega Nõo vallas asuv Nõgiaru) juurde sõitis veoauto, kus peal olid vene sõdurid. Valve oli siis 12-aastane ja mäletab suurt kohkumist ja ema kiiret askeldamist, et vajalikke asju endale ja neljale lapsele kokku panna. Kaasa kästi võtta 3 päeva toit ja vajalikke riideesemeid. Aega anti selleks ca pool tundi. Isast ei mäleta Valve midagi, sest sellel kellaajal oli ta tavaliselt juba (oma endisesse) sovhoosi meiereisse tööle läinud. Ju ta oli pandud teise auto peale.
Inimesed sõidutati Tartu raudteejaama ja paigutati 22-25 kaupa ühte loomavagunisse, kus oli väike aken ja põrandal auk, mis täitis väljakäigu funktsiooni. Selliseid ronge oli mitu tükki reas. Kellelegi midagi ei räägitud ja Ella palve, et poeg Hillar isa juurde viidaks, jäi vastuseta.
Pikk tee viis Novisibirski oblastisse, kus paigutati rongis olnud rahvas suurde barakki, mille põrandale oli mingi present laotaud. Osa rahvast viidi plaanvankritega, mille ette olid härjad rakendatud, kuhugi ära, kuid siis toodi jälle tagasi. Järgnes sõit loomavagunites Tomski oblastisse ja sealt edasi juba mootorlaeva taga veetavate pargastega Vasjuganski rajooni. Vasjugani jõgi on üks Obi harujõgedest.
Jõe üks perv oli kõrge ja seal oli asustus, teisel kaldal laisusid sood või kasvas põlismets. Mööduti Kalpaševo linnast ja paljudest küladest ja onnidest kuni jõuti Mutš-Pari külla. Kunagi 30. aastatel oli sinna taigasse toodud tervelt Venemaalt küüditatuna mitmest rahvusest inimesi ja nende juurde nüüd eestlased elama pandigi. Tare ühte tuppa, kus oli ka plekktoruga raudahi (buržuika!) mahutati 7-8 perekonda. Seal anti igale 150 grammi leiba. See oli 12-aastaele plikale nii suur sündmus et on teiste faktide hulgas veel siiani elavalt meeles!
Edasised mälestused tulevad siis, kui ma jälle Valvega vestlen.
Oli 1941. aasta 14. juuni varahommik, kui Tähtvere vallas asuva Villa Berga talu (praeguse nimega Nõo vallas asuv Nõgiaru) juurde sõitis veoauto, kus peal olid vene sõdurid. Valve oli siis 12-aastane ja mäletab suurt kohkumist ja ema kiiret askeldamist, et vajalikke asju endale ja neljale lapsele kokku panna. Kaasa kästi võtta 3 päeva toit ja vajalikke riideesemeid. Aega anti selleks ca pool tundi. Isast ei mäleta Valve midagi, sest sellel kellaajal oli ta tavaliselt juba (oma endisesse) sovhoosi meiereisse tööle läinud. Ju ta oli pandud teise auto peale.
Inimesed sõidutati Tartu raudteejaama ja paigutati 22-25 kaupa ühte loomavagunisse, kus oli väike aken ja põrandal auk, mis täitis väljakäigu funktsiooni. Selliseid ronge oli mitu tükki reas. Kellelegi midagi ei räägitud ja Ella palve, et poeg Hillar isa juurde viidaks, jäi vastuseta.
Pikk tee viis Novisibirski oblastisse, kus paigutati rongis olnud rahvas suurde barakki, mille põrandale oli mingi present laotaud. Osa rahvast viidi plaanvankritega, mille ette olid härjad rakendatud, kuhugi ära, kuid siis toodi jälle tagasi. Järgnes sõit loomavagunites Tomski oblastisse ja sealt edasi juba mootorlaeva taga veetavate pargastega Vasjuganski rajooni. Vasjugani jõgi on üks Obi harujõgedest.
Jõe üks perv oli kõrge ja seal oli asustus, teisel kaldal laisusid sood või kasvas põlismets. Mööduti Kalpaševo linnast ja paljudest küladest ja onnidest kuni jõuti Mutš-Pari külla. Kunagi 30. aastatel oli sinna taigasse toodud tervelt Venemaalt küüditatuna mitmest rahvusest inimesi ja nende juurde nüüd eestlased elama pandigi. Tare ühte tuppa, kus oli ka plekktoruga raudahi (buržuika!) mahutati 7-8 perekonda. Seal anti igale 150 grammi leiba. See oli 12-aastaele plikale nii suur sündmus et on teiste faktide hulgas veel siiani elavalt meeles!
Edasised mälestused tulevad siis, kui ma jälle Valvega vestlen.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar