Keskkool sai läbi ja selleks ajaks anti N.Liidus välja uus määrus - represseeritute lapsed võisid edasi õppida kõrgkoolis, kuid ainult sellistel aladel, milliseid spetsialiste oli rahvamajandusele eriti vaja (arstideks, õpetajateks jne.) Suhteliselt ligidal, Tomski oblasti Kalpaševo linnas asus 2-aastane õpetajate instituut ja sinna astumine saigi nüüd Valve järgmiseks eesmärgiks. Õppima minekuks oli aga vaja raha ja selleks tuli leida töökoht. Kohe peale keskkooli lõputunnistuse saamist asus ta tööle tellisetehasesse, kus tuli kärutada nii savi kui ka telliseid ja teha muudki väga rasket füüsilist tööd. Augustikuuks tuli julgeoleku ametist teade, et ta võib astuda eelnimetatud instituuti juhul, kui sisseastumiseksamid edukalt sooritab. Nii asuski Valve õppima matemaatika-füüsika erialal ja kahe aasta pärast saadeti teda juba õpetajana tööle Kargašokist ca 30 km kaugusel asuvasse Kindalli 7-klassilisse kooli. Seal töötas alates 1954. aastast 3 aastat ja siis saabus see kauaoodatud ja unistatud võimalus - naaseda oma sünnimaale!
Aga ega see kodumaale naasmine ka eriti kerge polnud, sest ära oli oldud siiski 16 aastat. 1957. aastal oli ka Eestis elu raske ja meepotiga sind keegi ees ei oodanud. Vahepeal oli tuju juba selline, et mine või priitahtlikult Siberisse tagasi. Lõpuks läks kõik korda, Valve sai õpetajana tööd Nõo koolis, leidis abikaasa, kellega rajati ilus kodu oma kahele lapsele.
Tuleb ainult imetleda selle kunagise siberlase vitaalsust, kes veel 82-aastselt käib rahvatantsu tantsimas, teeb käsitööd, hoolitseb lastelaste eest. Järjekordne õigustus vanasõnale - raskused, mis ei tapa, teevad ainult tugevamaks.
Siinkohal ei saa kirjutamata jätta ühte lugu minu giidipraktikast. Korra nõukogude ajal, kui tegin ühele Venemaalt tulnud grupile järjekordset Tartu linnaekskursiooni, palus luba meiega ühineda sümpaatne noorpaar. Ekskursiooni lõppedes tegid nad ettepaneku veidi aega Barklay platsil istuda. Selgus, et eelmisel aastal olid nad matkanud Siberis ja kuulnud seal täiesti uskumatut halamist - kuhu nad ka ei läinud ja kellega ei rääkinud, igal pool kiideti seda aega, kui eestlased veel polnud kodumaale tagasi läinud. Enne seda oli elu aina ülesmäge läinud, kuid peale tublide eestlastest brigadiride, õpetajate ja muidu spetsialistide lahkumist hakkas kõik lagunema. Tööd enam korralikult ei tehtud, looderdati ja varastati. Nüüd otsustas noorpaar tulla Eestisse vaatama, et mis imeinimesed need eestlased sellised küll on.
Aga ega see kodumaale naasmine ka eriti kerge polnud, sest ära oli oldud siiski 16 aastat. 1957. aastal oli ka Eestis elu raske ja meepotiga sind keegi ees ei oodanud. Vahepeal oli tuju juba selline, et mine või priitahtlikult Siberisse tagasi. Lõpuks läks kõik korda, Valve sai õpetajana tööd Nõo koolis, leidis abikaasa, kellega rajati ilus kodu oma kahele lapsele.
Tuleb ainult imetleda selle kunagise siberlase vitaalsust, kes veel 82-aastselt käib rahvatantsu tantsimas, teeb käsitööd, hoolitseb lastelaste eest. Järjekordne õigustus vanasõnale - raskused, mis ei tapa, teevad ainult tugevamaks.
Siinkohal ei saa kirjutamata jätta ühte lugu minu giidipraktikast. Korra nõukogude ajal, kui tegin ühele Venemaalt tulnud grupile järjekordset Tartu linnaekskursiooni, palus luba meiega ühineda sümpaatne noorpaar. Ekskursiooni lõppedes tegid nad ettepaneku veidi aega Barklay platsil istuda. Selgus, et eelmisel aastal olid nad matkanud Siberis ja kuulnud seal täiesti uskumatut halamist - kuhu nad ka ei läinud ja kellega ei rääkinud, igal pool kiideti seda aega, kui eestlased veel polnud kodumaale tagasi läinud. Enne seda oli elu aina ülesmäge läinud, kuid peale tublide eestlastest brigadiride, õpetajate ja muidu spetsialistide lahkumist hakkas kõik lagunema. Tööd enam korralikult ei tehtud, looderdati ja varastati. Nüüd otsustas noorpaar tulla Eestisse vaatama, et mis imeinimesed need eestlased sellised küll on.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar