Sarjast -Tunne oma kodulinna!

Eile õhtul kutsus Anu mind välja, et läheme otsime, kus asub Tartus Siili tänava teine pool. Ta oli netis aerofotol seda näinud ja nüüd oli huvi asja ka tegelikult vaadata. Eeltööd olid tehtud, s.t. Prisma poe juurest paremale sõita ei saa, sest edasi viivad ainult rdt. rööpad ja ülejäänud tundub padrik olevat. Nüüd siis sõitsime mööda Turu tänavat ja valisime Sõbra tänavale järgneva esimese võimaluse vasakule jõe poole pööramiseks. Ja seal ta oligi - "Eramaa" sildi juures suur metallist siili kuju! Tosinajagu uhket villat asfalteeritud tee ääres reas, kõikidel ühtemoodi võrkaiad ees ja tagant jõe poolt paistavad kauni võraga suured pajud. Esimese (või viimase?) maja aia kõrvalt oli osa looduslikku heinamaad ka ära murustatud ja siis me otsustasime ikka jõe äärde ka minna. Kallasrada oli täitsa olemas ja pealegi veel korralikult niidetud! Need ilusad pajud ei kuulunud majaomanikele, vaid jäid kallasrajale. Enamike majade juurest viis aiavärav jõe äärde, kus olid paadisillad veesõidukitega. Üks koht tundus jões väga suplema kutsuvana ja ühele kuivanud kraavile juhtis ka Anu tähelepanu.

Need kaks viimast asja olidki põhjuseks, miks ma sellest kirjutama hakkasin!!! Seal oli ju minu lapsepõlve jõe ääres käimise koht, kus me iga päev suplesime, 3 korda üle jõe ujusime, vastaskaldal puhkasime ja siis kodukaldale tagasi ujusime. Tavaliselt läksime sinna ratastega mööda Sõbra tänavat alla kuni jõe ääres lauavabrik vastu tuli. Kui kaugemale ei viitsinud minna, siis ujusime sealsamas palgiparvede vahel. Kui aega rohkem oli, siis läksime mööda jõe ääres olevat jalgrada edasi, ületasime ühe suurema kraavi, millel oli purre peal, ( ja mis koledasti haises lihakombinaadist tuleva solgi tõttu), ronisime läbi väiksemast kraavist ja olimegi oma supluskohas. Seal läks jõgi aeglaselt sügavaks ja pühapäeviti koguneti sinna tervete peredega. Laotati tekid ilusale luhaheinamaale maha ja ka leivakott oli sel juhul kaasas. Tööpäeviti seal täiskasvanud inimesi eriti palju ei olnud. Meid minust aasta noorema Milviga usaldati tema teismeliste täditütarde hoolde, kes andsid meile vabad käed ja ise poistega kuhugi kadusid. Need mälestused on ilmselt sellest ajast kui ma 10-12- aastane olin, sest mäletan, kuidas üks meie arvates suur (7.klassi 14-aastane) tüdruk seal ära uppus ja teda elustada püüti.
Hiljem käisime ratastega juba linna ujulas ja siis, kui ise sõudetrenni ja purjetamisega tegelesin, julgesin ka nn. Valgeveski kääru ujuma minna, mida loeti tollal väga ohtlikuks. See on see sama koht, kus nüüd Anu oma lastega suplemas käib.