Peaaegu poole perega Preisimaal. II osa

Svetlogorsk ( Rauschen) Mulle tundub, et eelmisel korral, s.t. 1968.aastal, telkisime me Lääne perekonna ja Otiga just nimelt selles linnas mere ääres. Loomulikult on kõik muutunud ja kui ei teaks, milline situatsioon siis oli, ei saaks uskuda, et kõik need seekord külastatud kohad, k.a Kaliningrad, on samad. Praegune kuurortlinn väärib täielikult oma nime, sest kõikjal on kenad ehitused, restoranid, kohvikud, suveniirimüügi putkad ja kaunis mereäärne promenaad. Rahvast kui murdu! Lõunatasime neljakesi kalda nõlval olevas restoranis, kus hinnad olid meiega võrreldes odavamad. Veidi aega kõndisime kohaliku giidi sabas, kuid siis läksime mere äärde. Supluseks oli ilm külm. Nautisin kaunist merevaadet kaldalt, kuid 9. laine suutis siiski minu jalad põlvini märjaks teha.

Ene-Liis ja meri

Rannaäärne

Promenaad

Linnapea maja

Vaade vanadele majadele

Vaade veetornile Ene-Liisiga

Õhtupooliku veetsime Kaliningradi südalinnas nii bussiga sõites kui ka jalgsi kõndides. Vaatamata tugevale vihmasajule tegime oma giidi Eha Lambingu saatel kolmveerandtunnise jalutuskäigu Vabaduse väljaku lähistel.

Lenini ausammas oli viidud Köningsbergist pärit proua Putina initsiatiivil linnas kõrvalisemasse kohta ja siia oli püstitatud linna 750. aasta tähistamiseks suur õigeusu kirik, ilmatuma kõrge kabel-kellatorn ja Leningradi Talvepalee esise samba taoline võidusammas. Poeskäimiseks ette nähtud ajal püüdsin vaatamata vihmale pildistada jalutuskäigul nähtud objekte - Peeter I sammas mereministeeriumi ees, võitlevad tarvad kohtumaja ees, sõjaeelsest ajast säilinud ilus tellishoone (endine KGB maja).Õigeusu kirik Võiduväljakul

Endine KGB maja

Peeter I maja

Suurte uute majadega väljak jäigi ilma pärast pildistamata.
Liiklus linnas on tihe, kuid jalakäijate ülekäigud täiesti olemas ja isegi valgusfoori puududes lastakse jalakäjiad rahulikult üle tee minna.

Peale kohaliku suurpoe külastamist ööbisime samas hotellis.

Reede hommikul jätkasime linnaekskursiooni Kaliningradis, sõites bussiga ringi ka vanaaegsete eramute rajoonis. Friedländeri Väravate muuseumis tutvusime filmide abil linna endise ajalooga ja kuulasime kohaliku giidi seletusi selle väikese muuseumi eksponaatide kohta.

Vaade muuseumile ja reisigrupile

Ülikooli hooned ja vanaaegses kindluses asuv mingi staabikoobas jäid nii meil neljal kui ka mõnel teisel vaatamata, sest asusid bussi parkimiskohast liiga kaugel ja arvestades meie oma giidi kiiret kõnnitempot, ei riskinud nendega kaasa joosta ja ootasime ca poolteist tundi bussis ja selle läheduses asuvas kohvikus.

Toomkirik ei olnud enam varemetes nagu 1968. a. Sinna, nüüdsesse kontserdisaali, sissepääs oli rahaline ja seda me ei kasutanud. Kahel pool fuajees oli väikesed kabelid. Õigeusu kabelisse panime küünla ja evangeelsesse kabelisse annetas Anu raha.

Iidne toomkirik ja tänapäev

Immanuel Kanti sarkofaagile kiriku külje all oli raudaed ümber ehitatud.

Kuna oli nädalalõpp, siis nägime kiriku juures mitut pulmariietes noorpaari.

Anu ja Immanuel Kant

Köningsbergi kuningaloss, mille varemed 1968. aastal ka veel püsti olid, on maani maha lõhutud ja selle asemel kohalike poolt monstrumiks hüütud (nüüdseks pooleli jäetud) nn. nõukogude maja ehitatud. Lossi keldrites olevat olnud kuulus merevaigutuba ja see oli vene sõdurite seal viibides põlema läinud ja nüüd olevat seal kandis igat sorti kaevetööd salastatud. Võta sa kinni, kus tõde või kus vale on!

Järgneva vaba (poeskäimise?) aja veetsime koos poole grupiga kuulsas Köningsbergi loomaaias. See oli tõesti vahva koht oma kompaktsuse poolest. Erinevalt teistest nähtud loomaaedadest lubati sealseid asukaid ka sööta ja seda võimalust kasutasid kohalikud teadjad inimesed usinasti. Tänu sellele saime suurepärase elamuse nii kaelkirjakute kui ka karude juures. Viimased plaksutasid maiustuse saamiseks käppasid ja tegid muidki trikke.

Buss viis meid loomaaeda ja võttis pärast ka samast peale ja seepärast oli meil kõige selle nautimiseks piisavalt aega.

Loomaaias - kaelkirjakud, mida Eestis pole.

"Tsirkusekarud"

Grupi kaks venelannast õekest käisid enne meie loomaaeda sisenemist uurimas ja teatasid, et siin on kõigil pilet 100 rubla ja nii me kassast need ostsimegi. Alles hiljem selgus, et nn. kaugvälismaalastel oli pilet hoopis 200 rubla, kuid seda suurt seina peal olevat tahvlit ei olnud meie saadikud tähele pannud ja meie nägime ka alles siis, kui juba kontroll meid oli läbi lasknud! Petised Baltikumist vahele ei jäänud!

Peaksin veel rääkima igatsorti okupantide "vägitegudest", küüditamistest, taasasustmisest ja kõigest sellest, mida selle Preisimaa inimesed on üle elanud. Teema on aga nii kurb ja sünge, et kuidagi ei taha sellele mõelda. Hea ülevaate sain peale mõlema giidi juttude veel siis, kui öösel hotellis lugesin Mona käest laenatud Mart Laari ja Tiit Pruuli hiljuti ilmunud reisiraamatut sama piikonna kohta. Loodan, et see õnnetu Kaliningradi oblast veel kosub ja saavutab sama taseme kui praeguse Poolamaa endine Preisimaa osa.

Linnakujud