Peaaegu poole perega Preisimaal. I osa

Juba ammu olen tahtnud külastada nii Põhja-Poolat kui ka uuesti Kaliningradi (Köningsbergi) linna, aga asjast huvitatud omaealisi reisikaaslasi on küllalt raske leida. Tervislikel põhjustel ja ka muidu ei taha üksinda minna. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige ligemal. Nii saingi kaubale tütre Anu, tema tütre Helene ja Tiiu tütre Monaga. Reisikaaslaste valik oli täiesti õnnestunud ja loodan, et peale minu jäid ka teised sõiduga rahule!

Esimese päeva (kolmapäev 10. august 2011) õhtuks oli kavas jõuda Kaliningradi, kuid Vanajumal oli seekord lätlane ja veidi enne Riiat lõhkes bussil tosoolivoolik. Seni, kui Eestist uus kohale toodi, nautisime ca 3 tundi Lätimaa maanteeäärse männimetsa ilu. Edasi läks kõik plaani kohaselt - Läti, Leedu, Kura sääre 100 km ja südaöö paiku olimegi kohal Kaliningradi äärelinnas asuvas hotellis Navigator.

Hotell Navigator

Numbritubasid hüüti seal kajutiteks ja igal kajutil oli mingi maadeavastaja-meresõitja nimi, kelle pilt ja elulugu oli vaatamiseks toa seinal. Söögisaali lae all oli kanuu, teenindajad kandsid madrustevormi ja ka kõik muu oli ka stiilselt välja peetud. Kui me bussikohad valisime gabariitide järgi, et paks ja peenike kõrvuti, siis tubades oli jaotus vanusepõhine - mina koos Anuga ja teises numbris Helene Monaga.
Teise päeva hommikul alustasime tutvumist Kalinigradi oblastiga. Kuna meie truuks reisikaaslasteks olid igapäevased lühikesed vihmahood, siis esialgseid plaane tuli vastavalt sellele veidi kohendada. Esmalt sõitsime Jantarnõi (Palmnicken) linna.

Lapselaps Mona Jantarnõi linnas
Vaade vaateplatvormilt

Siin ja edasi terve päeva oli meil giidiks kohalik kooliõpetajast meesterahvas, kes küllalt põhjalikult rääkis nii selle maa minevikust, kui ka olevikust. Nagu kogu Preisimaal, oli ka siin enamus linna südamest viimase sõja ajal hävinenud ja nüüd osaliselt taastatud, uuesti ehitatud või endiselt räämas olekus. Peale lühikest peatust linna keskel ja mere kõrgel kaldal, sõitsime merevaigukaevandusse. Raudvõrega ääristatud nõlvalt oli näha merevaigu tootmiprotsess - astangulised nõlvad, ekskavaatorid jne. Läbipestud liiv suunati peale merevaigu eraldamist kohalikule plaažile mereranda. Vaateplatvormil oli suur kast liivaga, kust siis turistid võisid sapöörilabidaga sobrades endale pisikesi merevaigutükikesi (mida oli eelnevalt sinna puistatud!!!) otsida. Samasse oli püstitatud mineviku meenutuseks kaak, kus oli poodud üles neid töölisi, kes olid merevaiku endale näpanud. Suveniiriks anti kaasa peale kenasti kujundatud pileti veel diplom, kus oli kirjutatud, et oled käinud kaevanduses ja omandanud merevaigu kaevandaja eriala.

Vaade kaevandusele

Kaak
Anu ja Helene leitud merevaiguga
Klassikaline suveniiriputka
Kohalik maastik

Edasi kulges tee mööda kitsaid endisi kivisillutisega alleesid, mis nüüdseks olid asfaldiga kaetud. Ümberringi laius kergelt lainjas maastik valdavalt sööti jäetud põldudega. Oli näha mahajäetud kolhoosiaegseid tootmishooneid, räämas talusid, aga ka huvitavaid säilinud endisaegseid ja isegi uusi ehitisi. Ainsad arvestatavad haritud põllud kuulusid kaitseministeeriumi abimajandile. Aga loodus oli ilus!