MEIE ABIELUSÕRMUSTEST.

Abiellusime 1958. aastal ja siis oli kõik vanad kombed tunnistatud nõukogudevastasteks. Valget kleiti ei tohtinud olla, sest see loeti kiriklikuks. Valisin siis kahvaturoosa! Abielusõrmuseid muidugi olla ei tohtinud ja ega neid poest siis saada ka polnud. Tänu sellele, et meil oli tuttav kullasepp Kolgi Allu näol, kombineerisime siiski midagi kokku. Minul oli vist vanatädi õhukeseks kulunud sõrmus ja Otil mäletatavasti ka kellegi sugulase vana. Lisaks sai veel mõni kulunud hambakroon ja nii Allu need sõrmused valmis tegigi.

Registreerimisele minnes olid meil sõrmused kaasas, kuid sellist asja siis veel polnud, et perekonnaseisuameti juhataja, kes meid paari pani, oleks ka sõrmused kätte pannud. Piduliku sündmuse lõppedes kutsuti meid veel tema kabinetti, sest andsin abiellumise sooviavalduse üksinda sisse ja sellel Oti allkiri puudus! Nüüd panime peaaegu salaja üksteisele seal sõrmused sõrme.

Kui Ott tagasi garnisoni läks, vastne abielusõrmus sõrmes, kutsuti ta eriosakonda aru andma. Kuidas see võimalik on ja kuidas see nõukogude ohvitserile sobib, et ta kannab laulatussõrmust. Nii seda siis nimetati! Otil oli aga vastus juba ammu valmis mõeldud ja ta esitas selle kusagilt parteiõpikust loetud tsitaadina. Nimelt olid Vladimir Lenin ja tema pruut Nadežda Krupsakaja Siberis asumisel olles endid laulatada lasknud ja sõrmused oli kohalik külasepp vasksetest 5-kopikalistest neile valmistanud. Kui juba suur juht ja õpetaja sõrmust kandis, siis lubati ka nõukogude armee vanemleitnandil seda teha.

Aja möödudes kogunes meile mõlemile kilogramme nii palju juurde et ka sõrmed paksemaks läksid. Hiljem olid juba sõrmused igati aktsepteeritud, kuid meie ei hakanud neid enam suuremaks venitama ja nii nad jäidki seifi ehteks ja tulevikus lastele mälestuseks. Elasime 46 aastat koos seni kui surm meid lahutas.