Veel ARTEKIST.

Lugesin eelnevat kirjutust ja ei uskunud, et ma sellest nii vähe kirjutasin. Ehk on lihtsalt märksõnad panemata ja ma ei leia kirjutatut üles? Lastele olen küll sellest ajast rohkem rääkinud. Aga olgu siis topelt!

Kuna tüdrukute laager ei olnud veel alanud, olin paar päeva poiste laagris. Ööbima pandi mind isolaatorisse, s.t. sellisesse ruumi, kuhu haigeid lapsi teistest isoleeriti. Mind kuulas ja vaatas üle üks pilusilmne vanem meesarst, keda ma siiani imetlusega mäletan. Tal pruukis ainult minu kätt hoida, kui ta juba teadis, et mul olid pahad päevad. Olin väga üllatunud ja alles aastakümneid hiljem sain ma teada idamaade meditsiini nn. pulsiteraapiast.

Tüdrukute laagris viidi meid mere äärde päevitama. Lamasime alasti puitmadratsitel ja samas kivi peal istuv meditsiiniõde vaatas kella. Kõik pidid käsu peale külge või selga pöörama. Algul käis see keeramine 5 minuti kaupa, kuid edaspidi juba pikema perioodiga. Suurepärane hoolitsus, kuid kui teisel või kolmandal nädalal mägedesse matkama läksime ja ainult maikasärgi ja lühikeste pükstega olime, ei ütelnud keegi, et otse põhja minnes võib selja tagant lõunast paistev päike meile liiga teha. Igatahes mitu aastat andis õlanukkide põletust ravida!

Vene keelt ma ei osanud praktiliselt üldse, sest olin seda koolitundides ainult vist 2 aastat õppinud. Sõnaraamatut ka polnud! Laost anti välja kortsunud riided, mida kohe kuidagi ei tahtnud selga panna. Peale kasvataja oli meie käsutuses njana ( lapsehoidja?). Kuidas aga selgeks teha, mis mul vaja on? Joonistasin siis triikraua. Kohe oli selge: "Tebe utjk nužen. Poidjöm v gladilnuju!" (Sulle on triikrauda vaja, lähme triikimisruumi!).

Meie park oli nagu dendraarium. Igal puul ja põõsal oli nii ladina- kui ka venekeelne silt juures. Aastakümneid hiljem sain teada, et samšit on eesti keeles pukspuu. Nüüd, kui olin turistina Horvaatias, võisin kaasturistidele sealseid puid-põõsaid tutvustada. Kuna kogu Krimmi loodus oli meile eksootika, siis vaatamata keelule korjasime erinevaid puude-põõsaste lehti ja et neid salaja tuppa viia, peitsime nad oma alt kummiga laiadesse pükstesse. Aga väga paljud taimed olid okkalised !!!

Korraldati Puškini päevad ja selleks õppisime selgeks neidude laulu ooperist Jevgeni Onegin. Ega ma siiani päris hästi nendest sõnadest aru ei saa, kuid ära me selle laulsime. Oli ka luuletuste lugemise võistlus. Esinesin katkendiga poeemist "Muinasjutt tsaar Saltaanist" ja seda eesti keeles. Ju kõik teadsid seda oma keeles peast ja minu esinemine lõppes suure aplausiga. Kingiks sain Puškini büsti, mille aga njana kogemata maha ajas ja see siis tükkideks purunes.

Ainuke arusaamatus oli siis, kui slaavlased ühel õhtul hakkasid oma rahvatantse tantsima ja mina ei osanud ühtegi eesti soolotantsu. Oma rahva mõnitamist ma ei suutnud kannatada, sest keeleoskus oli selgitamiseks veel liiga napp. Teatasin resoluutselt, et te kõik olete halvad ja ma lähen nüüd ja uputan ennast ära. Lõunamaa öö oli soe ja sume. Lausa meeldiv oli seal mereäärses pargis omaette jalutada. Kaugelt nägin mingeid tulukesi ja kuuldus lärmi, mille põhjust ma aga ei taibanud. Kui kõndimisest ära tüdinesin ja oma palatisse tagasi läksin, kargas kogu see kampa mulle suurte rõõmuhõisetega kaela ja enam mingit narrimist või halvustamist ei olnud kunagi. Nad olid ikka kõik mind tõsiselt mitu tundi otsinud, kuid park oli pime ja puud kohisesid ..

Keelest veel niipalju, et kui Simferoopolis meile vastu tulnud naine minult küsis, et kuidas meeldis, siis ma sain küll aru, mis ta ütles, kuid automaatselt vastasin: "Spasiibo, otšen panravilos! (Tänan, väga meeldis!") See oli mulle endale ka siis uudiseks, et inimene mõtleb mitte lihtsalt abstraktselt, vaid kindlas keeles. Kui ikka 45 päeva ainult venekeelses keskkonnas oled, jääb sulle väga palju külge! See oli suur pluss. Aga selle kohta ei oska ka ühtegi paha sõna ütleda, et sealtsamast mulle reisipisik külge jäi ja nüüd, kui midagi tervisel viga on, mõtlen ikka, et oleks peaks järgmise sõiduni vastu! Nii huvitav oleks veelkord Krimmi sõita!