KODUAIA VILJAPUUDEST.

Kuna see jutt on kirjutatud Anu soovil, siis loodan, et ta paneb siia juurde minu vanaema Miina Hundi kirjutatud lehe, kus on üles loetud, milliseid viljapuid ta meie Tähe tänava aeda on istutanud.

Tütar kuulas sõna :)
Aiaplaan viljapuudest, üles tähendanud Miina Hunt (sünd. Korjus).
Pilt täissuuruses - vajuta siia :)

Minu lapsepõlve-mälestustes räägiti tohutult külmast talvest 1940/41. Siis oli kogu vanaema töö ja vaev ära külmanud. Järele oli jäänud ainult üks antonovka õunapuu, mis oli majale kõige lähemal. Seda puud on kogu minu eluaja jooksul suure austuse ja armastusega koheldud. Oli aeg, kui ta miskipärast oli täiesti viltuses asendis ja lausa ümber kukkumas. Siis pandi talle aastateks tugevad toed ja ta oli jälle sirge, Järgmisena hakkas üks pool tüvest koort maha ajama ja kuivas ära. Momendil seisab ta püsti ja hoolimata poolikust tüvest kannab iga aastal õunu. Aegajalt on mõned oksad kuivanud, kuid nende asemele jälle uued kasvanud. Minu isa Udo Hunt ütles alati, et see puu peab elama oma loomuliku lõpuni ja teda ei tohi keegi lihtsalt niisama maha raiuda!

Antonovka 06.09.2013. Foto: Leenu.
Täiendus: puu murdus oma tohutu õunakoorma all 24.08.2014. R.I.P!

Külmanud puude asemel istutati mõne aasta möödudes uued. Korraga toodi nn. Vaba tänava poolse rea asendamiseks 3 istikut, mis said igaüks oma nime. Hoovipoolseim valge klaar oli vanaema Miina puu, keskmine magus õun (vist martsipan) oli minu õnnepuu ja kõige tagumine  (mäletavasti kuldrenett) sai minu õe Siiri puuks. Kandeikka jõudsid nad kõik, kuid neist esimesena hukkus vähi pärast minu puu, järgmisena külmas Siiri puu, kuid siiani kannab ilusaid õunu vanaema õnnepuu valge klaar. Puude omanikest suri esimesena vanaema 1948. a. ja siis Siiri 1974. a.

Kõiki istutamisi ei mäleta, kuid aias või istandustes leviva vähi pärast läks nii mõnigi puu rivist välja. Uute puude ostmine ja istutamine oli isa töö! Ega ta ei lubanud ühegi puu küljest mingit oksa maha ka lõigata. Ema lemmikaeg aias oli siis, kui õunapuud õitsesid. 

1977. a. sügisel ostis isa 3 istikut - kaks tartu roosi ja ühe taliõuna. Istutusaugud kaevas ta valmis, kuid puukesed pani madalasse kraavi poolenisti pikali ja kattis juurestiku mullaga, sest miskipärast arvas isa, et õige aeg on möödas ja korralikult istutama peab neid kevadel. Kahjuks juhtus aga nii, et isa jaoks kevadet ei tulnudki ja nii tuli meil need 2 tartu roosi, millised praegugi nn. Tea maa peal alles on, emaga kahekesi korralikult paika panna. Hakkama me saime!

Mäletasime emaga, et ühe istiku (kuldkollane taliõun) kohta Taada (s.t. minu isa) oli rääkinud, et jälle on üks puu vähiga ja peab vist ära põletama. Mis edasi sai, et teadnud meist kumbki. Alles mitme aasta pärast selgus, et isa ei olnud raatsinud puukest ära hävitada ja oli  ta siiski aia ääres olevasse vaarikavõsasse maha torganud. Meie märkasime õunapuud alles siis, kui tal õunad külge tulid ja neid on tal olnud siiani igal aastal.

Pirnipuid mäletan kahte. Üks oli praegusest istumiskohast mõned meetrid eemal, kahe punase sõstra põõsa taga ja teine umbes seal, kus varem oli Siiri õunapuu. See esimene oli vanema jutu järgi "tervishoiu nõuniku võipirn". Imesuured ja magusad viljad, mis maha kukkudes lõhki läksid! Teise sordinime ei tea. Esimene külmus ära, teine oli Tea maa peal, kasvas liiga kõrgeks ja raiuti maha.

Praeguse nn. perepirni ostsin ja istutasime Anuga 2011. a. sügisel. Juure alla sai panuseks pandud paar väikest elusat kala, mis seni meie kastmisvee vannis elasid (ning kes oleks talve saabudes sinna külmunud - lisab AN.). Sellel aastal oli puul 8 väikest rohelist maitsvat pirni.

Viljapuudega on meie kliimas üldiselt nii, et külm võtab ploomid ära ca 8 - 10 aasta pärast ja õunapuud 35 - 40 aasta pärast.