Puukuurist

Asjalugu selline, et ristpalk laut-puukuur, aastast 1926 on omadega eluõhtule jõudnud. Ilmselt seisis ta vaeseke ilma katuseta 2001...2006 ja mida pole võtnud niiskus, sellele on koid, üraskid ja muud putukad oma kärsad sisse löönud. Igatahes on suisa ime, et see vanake veel püsti seisab, ilmselt tänutäheks ja viisakusest mu vastu, et olen teda hoolikalt toestanud küll lisa palkide, laudade, plaatide, traadi ja muu taolisega. Ja talvel teda lumekoorma alt vabastamas käinud.

Kuigi suvekodu, siis meie kliimas ikkagi on vaja kütta, mis omakorda tähendab seda, et puukuur on hädatarvilik.  Kuna sauna ehitamisest oli järgi jäänud pisut prusse, siis uue puukuuri põhiplaan ja mõõtmed said täpselt sellised, nagu olid allesjäänud prussijupid. Ehitama hakates mul muidugi täpne visioon lõpptulemusest puudus, aga nii ongi põnevam.  Kaua aega võttis uuele puukuurile asukoha leidmine krundil. Totter lugu, aga kui 2,5 ha käes, siis mitte kuskile puukuur ei sobi, sest arvestada tuli ka sellega, et vana puukuur saab kunagi lahti lammutatud, mis tähendab seda, et siis tuleb ka kemps teise kohta teisaldada. Nii riburada mõeldes mitte üks koht ei olnud ideaalne. Igatahes mingisugune kompromiss sai tehtud, aga loomulikult selle koha peale, kus maapind kallak, sest sellist luksust nüüd küll polnud, et koht sobiv ja maapind loodis!

Siis palusin pihklakalt andeks ja saagisin tal kaks haru maha ja lõin labida mulda, tegelikult muidugi moreeni. Pildi keskel olev pann pole lihtsalt pann, vaid korralikult maapinnaga stabiilselt ühendatud reeper. Selle kõrguse ja keskpunkti järgi sai kõik nurgad ja kõrgused maha märgitud. Kuna ma ei arvutanud välja, mitu megapaskalit võiks olla kergehitise surve vundamendi taldmiku alla, siis lihtsalt otsustasin, et 13 postvaia on piisav selleks, et sara püsti seisaks nii, et tuuleõhk alt läbi käib. Otsustamiskindlust andis teadmine, et kui vajub, siis ikka allapoole ja ühtlaselt ja siis võib ju vajuda, kui heaks arvab. 

Kui betoon pool meetrit maa sisse süvistatud torude sees kõvaks muutus (retsept tsemendikoti pealt), siis sai hoolikalt prussid betooniharkide vahele pandud.  Nende vidinate ostmisega sai omajagu nalja ikka ka, sest olin näinud pildi peal, aga ei teadnud, mis on nende nimi. Õnneks on kõik ehituspoed „iseteenindavad“  ja seekord ei pidanud ma oma mittekorrektse terminoloogiaga müüjaid naerutama. Mitte et ma häbeneks, aga siis kui ma poest pitskruvisid taga otsisin (kirivöö käärimiseks, mitte puukuuri ehitamiseks), siis ninatark müüja teatas, et sellist terminit tänapäeval enam ei kasutata. Mis see uus ja õige oli, ei mäleta, aga guugeldades pitskruvi endiselt olemas.

Nagu sauna ehitamisel olin aru saanud, siis mitte kõik puumaterjale ei pea tulema poest ja olema kanti lõigatud. Märksa huvitavam, kuigi keerulisem ja raskem nii otseses kui kaudses tähenduses on kohalik materjal. Puukuuri postid on väga kohalikud, sest juhet on mul 70m, mis on tihti ka mu tegevusraadiuseks. Mootorsae kahetaktilise nöörist käimavedimine ei sobi endiselt minu iseloomuga, sestap eelistan elektrit. Vajutad nupu peale ja saag töötab. Lased nupu lahti ja enam ei tööta. Esiplaanil  20 km tagant toodud tihu servamata lauda (sünnipäevakink ise-endale), sest ega selle „lokaalse tarbimisega“ ei saa ka vinti üle keerata. Lootsin saada põnevaid ja kõveraid ja mõnusate oksa-aukudega laudu, aga võta näpust, väga kvaliteetsed lauad olid.  

Sarikate tegemise ajaks olin juba valmis mõelnud, et katusele panen tõrvapapi, mitte papist laineplaadi. Kuna tahtsin saada võimalikult laia räästa-alust, siis katuse nurga määras jälle olemasoleva materjali pikkus. Katuse kalle ei tulnud muidugi nii terav, nagu kohalik ehitustava võiks ette näha, aga kuna ehitis ise ka kiiksuga, siis ma ei lasknud sellest ennast eriti heidutada. Põhiline, et lumi sula ajal pikalt papi peale ei jääks toppama ning ikka õigel ajal maha plartsataks.

Kuuri fassaadile sai välja valitud kõige kõveramad lauad, mis leida oli. Ülejäänud seinad said kaetud ikka suhteliselt korralike kantis laudadega.  Ja kuna lauda üleüldse järsku nappis ja ehitis tundus kuidagi väga linna vurfi tulevat, siis unka-aluse seina jaoks läks tare tagune tooming loosi, paar leppa, sarapuud ja pihlakat ka seltsiks. Alul oli lennukas mõte vitspunutisest, isegi pajuvitsad olid juba tiiki likku pandud, aga õnneks tuli mõistus varem koju. Muidu oleks kuuri siiani pununud.

Tõrvapapi pealelöömine oli  lihtsam kui ma arvasin. Muidugi oleks pidanud aluslaudu tihedamalt olema, aga nagu varem öeldud, siis selle „poest ostetuga“oli lõpuks kitsas käes. Viimase papipaani panemine oli muidugi kunsttükk omaette, sest nüüd ei saanud ju enam mööda katust ronida. Pidi võtma sisse ebanormaalseid ämbliknaise poose ja selle juures ka veel vasaraga naela pihta saama nii, et tõrvapapp ise viga ei saaks. Kõige tüütum kogu selle katusemajanduse juures oligi konarlikul pinnal redeli nelja jala „mitteloksuvalt“ paikasaamine.  Isa õpetatu, mida peenelt kutsutakse ohutustehnikaks, on mul vägagi käpas, austan ja järgin. Ilmseks tunnuseks selle praktiseerimisel on ka sarika külge riputatud mopp, mis on „eelhoiatuseks“, et mina või keegi teine oma pead vastu räästanurka katki ei jookseks. Vana ja uue puukuuri vahel on suhteliselt kitsas maariba ja lihasmälu annab käsu ikka mööda vana rada sõkkuda.

Pisut kahju oli küll, aga püstkojaga sai hüvasti jäetud ja materjal taaskasutusse võetud. Peale sauna valmimist polnud talle enam otsest funktsiooni. Ja lõpuni valmis ei saanud ta ka, sest metsast said sellise pikkusega kuuselatid lihtsalt otsa. Nii ta siis seisis kuus aastat, eestpoolt kaunis, kuid tagantpoolt hõre, kuni lõpuks otsustas, et selline mitte-tasakaaluline olemine ei ole hea. Ülemine sidumise nöör oli ka päikese käes põrmuks pudenenud ja nii ta vaikse ohkega mu silme all üks päev metsapoole ära vajus.

Kuna nüüd oli materjali piisavalt laialt käes, siis ehtasin puukuurile, mis kõrgem kui laiem, kenasti parred sisse. Hea igasugust ja igapäev mittevajalikku nodi silma alt ära panna. Lakke tõmmatud lehmaketil (kohalik, maa seest välja tulnud) on ka täiesti oma funktsioon ja see ei ole vaid interjööri disainielement.  Kui hoolikalt vaadata, siis ei ole ta lontis täies pikkuses, vaid seal kus vaja, ikka täitsa pingul. Seda siis juhuks, kui kuur peaks otsustama, et ta võiks keskelt laiali vajuda.

Sellele pildil ka teised kuuri disainielemendid. Esmalt jaburet (õemehe poolt loodud uudissõna). Kuna püstkojas olnud pikka pinki enam vaja ei läinud, küll aga tabureti moodi asja, mille pealt parteni ulatuda, siis lõikasin pika pingi pooleks, monteerisin kaks lisajalga ja moodustasin sellise jabura asja ehk jabureti. Saepukk on vana ehk oli komplektis vana puukuuriga, aga kartulivaka moodi kast ja selle all olev plate on tegelikult uued. Nende lauamaterjal on tee ääres mahalammutatud ja põletatud majast päästetu, mis omal ajal sai tallele pandud. Vasakut kätt olev treppredel , mis nüüd aitab puuriita püsti hoida, on pärit Tähe tänavalt. Iga kord kui seda vaatan, tuleb Taada meelde.  

Lõpptulemus on siis selline. Tiba totakate proportsioonidega, mõnes mõttes pigem alpi maja meenutav ehitis. Aga loodetavasti teenib ta meid hästi ehk et küttepuud võiksid seal paremini kuivada kuna tuul käib seal saba alt läbi, aga vihm ei tohiks nii laia räästa puhul eriti seinani ulatuda. Kuidas aga lumi kavatseb käituda, ootan põnevusega, sest talvine katseperiood on varsti käes. Enne seda saab muidugi teada sügistormide mõju katusele. Kui vastu ei pea, siis on alati võimalus ära parandada või uus ehitada.

Pihlakale kahe haru mahasaagimise lohutuseks rajasin tema ümber floksidest ja päevaliiliatest püsiku peenra. Loodetavasti ta hindab mu panust, sest selle aja peale võiks ta juba teada, et mul rohelised näpud puuduvad ja lillepeenarde armastuseni, hoolimata oma kõrgest vanusest, pole veel jõudnud. Nädalavahetusel pistsin sinna peenrasse lepituse märgiks ka viis punase tulbi sibulat.