Rännakud minevikku. 1. osa

Sõbranna soovitusel ostsin endale raamatu "Rännak" (autor Brandon Bays). Lugesin seni, kuni tulid tulid juhendid täpsemaks tegutsemiseks, kuid nendeni ma veel ei ole jõudnud. Hakkasin katsetama, kuidas saan taastada enda minevikku. Juba esimesel katsel õnnestus leida selline moment, millele mõeldes tulid pisarad silma. Palusin andestust enda tegude pärast ja sellega seanss lõppeski. Endal hakkas kuidagi kergem! Tema minu suureks rõõmuks elab. 

Täna hommikul tegin järgmise seansi, kus püüdsin meenutada neid inimesi, kellele olin paha teinud kas enda õelusest või kogemata. Andeks paluda ma enam ei saa, sest  valdavas enamikus on need asjaosalised juba ammu surnud.

Olin arvatavasti 10-aastane ja meil oli koolis pidu, kus mängis muusika ja ka tantsiti. Minu kõrval istus väikest kasvu kleenuke klassiõde Aurelie, kes oli miskipärast kurva olemisega. Ma tahtsin teda kuidagi lõbustada ja vedasin vägisi tantsima. Algul ei tahtnud ta tulla, ütles, et kõht valutab, Ma muidugi suutsin talle selgeks teha, et küll läheb tantsides üle. Nii me siis keksisime seal ja varsti läks ta koju, mis asus Tähe tänaval Eha ja Tolstoi vahel selles majas, kus vahepeal oli ka matusebüroo. See oli meie koolile väga ligidal. Järgmine päev teda koolis ei olnud ja meie saime kurva teate, et Aureliel lõhkes pimesool ja nüüd ta on surnud.

Paar päeva peale matuseid läksin kodus Anna-tädile külla meie maja teisele korrusele. Oli õhtune pime aeg ja seal vist tuld ei olnudki. Mulle tuli vastu Aurelie ilusas  säravas  õhulises kleidis. Oli natuke kõhe, kuid ma ei kartnud teda. Ega ma päris sellest tundest üle pole saanud, et tema surm minu süü oli, aga ma ju ei teadnud, et asi nii tõsine oli. Endal ka vahel kõht valutas, kuid liikudes läks mööda.

7. klassis oli meil rahvatantsuring koos Kesk tänaval oleva poistekooliga. Igal oli oma kindel partner, kellega sai tantsitud. Kusta Rodimaa juhendamisel sai repetuaar selgeks õpitud ja käisime isegi 1950. a. laulupeol. Varsti oli Milvil sünnipäev ja ta kutsus külla enamuse meie ca 18-liikmelisest rühmast. Mulle ei räägitud midagi ja Milvi oli endale valinud kaaslaseks minu tantsupartneri Vello. Kui ma sellest  teada sain, oli algul solvunud, siis töinasin ja lõpuks manasin Milvile surma. Velloga ka enam tegemist ei teinud ja andsin endale sõna, et see oli esimene ja ka viimane poiss, kes mind maha jätab. Nii kui  tundsin, et asi hakkab jahenema, leidsin omale alati uue sõbra, kellele olin siis truu. Petmist ei ole ma kunagi sallinud ja leian, et alati tuleb kõik ausalt ära rääkida.          

Selle loo puänt on aga kurb, sest samal sügisel Milvi suri. Selgus, et tal oli raske haigus - südame reuma. Sellest polnud ta ise teadlik ja 1950. a seda ka eriti hästi ravida ei osatud.

Matusele ma ei läinud, sest paari kuuga ei olnud minu viha veel lahtunud. Tema surm on aga siiski mul veidike hinge peal. Kui nüüd seda raamatut edasi loen, ehk oskan ka surnutelt andeks paluda...