Elu kuni 1979. aastani kulges tõusvas joones. Vaheldumisi Lui Jaansoniga olid nad lülikomandörid, õpetasid ja kontrollisid noori lendureid, lendasid ise. Lennujaama ülemana alustas Tartus uue lennujaama hoone ehitamist, kus tal oli juba teada enda töökabineti asukoht.
![]() |
| Otto poolt väga täpselt ülesse kirjutatud ;) |
| Tartu Lennujaama hoone ehitus. |
Mingi pööre oli aga toimunud nn. kõrgemates sfäärides ja ootamatult .teatati Otile 1979. a., et tal on nüüd aeg pensionile minna. 48 aastat vanust kah ja küllalt palju lennatud. Kui nüüd tagant järgi mõtelda, siis oli nende noorte kasvatamisega Otil lugu jah viltu läinud, sest need nõudsid töö juures õigust eesti keeles rääkida ja mõni tahtis isegi seda, et lennujaamas oleksid sildid peale vene keele ka eesti keeles. Vallandamisega mängiti sellist mängu nagu oleks Ott ise SUULISELT (kirjalikku paberit ju polnud kusagilt võtta!) avaldanud soovi erru minna ja nüüd head ülemused rahuldavad tema soovi.
Ega väevõimuga kohta kinni hoida ei saa ja nii jäigi Ott pensionile. Terve aasta saadeti talle rahakaardiga mitmeid summasid, mille kohta ta hiljem seletust nõudis.
Nagu tütred räägivad, et nii tigedat isa pole nad enne ega ka pärast näinud, kui oli ilma tööta terve ja suhteliselt noor kodus igavlev mees.
Õnneks veenis sugulane Madis Otti eelmise elukutse juurde tagasi minema ja nii sai Otist ETKVL-i (Eesti Tarbjate Kooperatiivide Vabatahtlik Liit, nüüdne ETK, kuhu kuulub nt. ka Konsum) transpordiosakonna juhataja.
Külvatud seeme kandis vilja. Mõne aja pärast värbasid nooremad mehed (Mati Sõrmus, Rein Porro ja paljud teised) Oti kampa ja siis asutati Nõo kooli juures lennunduse erialaga klass, millest edasi arenes juba lennukolledž ja praegu on Lennuakadeemia. Ott töötas oma lemmikerialal kuni surmatunnini 21. mail 2004. a.

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar