Meenutusi Otto Taurist. 5.osa. Vaba aja tegemistest.

Noormehe eas oli Otil esikohal sport, mida nõukogude ajal igati toetati. Kõik trennides käimised olid tasuta ja et lapsed mitmekülgselt areneksid, see oli võimlemisõpetajate mure. Toimis VTK (Valmis Tööks ja Kodumaakaitseks) süsteem, kus olid vastavalt vanusele kirja pandud normid, mida noored pidid täitma. Näiteks, kui kiiresti jooksid, kui kaugele hüppasid jne. Koolides olid ka suusad, mida võimlemistunnis  kasutati, kuid saapad pidid endal olema. Nn. suusasidemeteks oli lihtne rihm, kuhu isegi viltides jalad võisid torgata. Tulemustele vastavalt anti kõigile spordijärgu märk.

Laskesuusatamine. Esiplaanil vasakul Otto.

Otil oli viieteistkümnel erialal kõrgeim spordijärk. Mammi jutu järgi oli sageli selline lugu, et kui tahad poissi kätte saada, mine otsi Tamme staadionilt. Vea või kirves ja puud sinna, et ta need ära lõhuks.

Tamme staadionil. Otto jooksmas.

Otto tõkkejooksul.

Tavalisest spordist jäi paljudel noortel veel väheseks ja huvilised võtsid osa poolsõjaväeliste organisatsioonide huviringidest. LAVÜ (Lennuväe Abistamise Vabatahtlik Ühing) kontor ja mõned õppeklassid asusid Komsomoli (Krooniaia) tänaval. Ülemuseks oli aktiivne eestikeelne  ja -meelne organisaator Sergei Kozlov. Selle organisatsiooni liikmeks astus Ott juba 1948. a. Seal tegutsedes sai ta nii langevarjuri kui ka purilenduri kutse. Hiljem oli juba ise instruktor, s.t. teiste õpetaja. Lennud toimusid vist Ülenurme või Ridali lennuväljal, kuid langevarjuhüppeid tehti aerostaadi pealt Valgas.

Otto langevarjuhüppel.

Neis ringides oli nii poisse kui ka tüdrukuid. Omamoodi uhkuseasjaks oli noormeestel kanda sõjaväelise välimusega ja vastavate embleemidega mütsi, furaškat. Minu isal oli aga tavaks anda inimestele naljakaid hüüdnimesid ja sellise mütsi pärast kutsus ta minu sõpru Otti ja Tamme Harrit Pleki-Karladeks. Ühte poissi, kes alati säärikutega käis, kutsus ta Pinde-Villemiks. Mulle tundub, et sellised nimed oli pärit ajast, millal isa ise sõjaväeteenistuses oli! Võibolla ka mõnest kirjandusteosest? Mina sattusin sellesse kampa tänu Sergei naisele Asta Kozlovale, kes oli meie koolis pioneerijuht.

Parempoolne Otto.

Ühest langevarju-kursuslasest, Valda Põldmest (Rahumäe), sai hiljem minu kursusekaaslane geoloogia osakonnas. Tema käis hüpetel, kuid mina olin alaealine ja hüppeks minu isa kirjalikku luba ei andud. Teooria osa eksami tegin küll maksimaalsele hindele, aga sellest ei piisanud. Ellen Säre oli Kaluugas kosmonautide koolis lennutreeneriks. Paljud noormehed said hiljem kutselisteks lenduriteks, kuid  tee sinnani oli pikk ja keeruline.