Järjest tuli igatsorti "juhtivaid" ülesandeid juurde, kuid endiselt oli Otile neist meeldivaim lendamine. Oli aegu, millal me suvekuudel 4 - 5 nädalat teineteist ei näinud, sest mõlemad olime maal tööl - mina väetistarbe määramiseks proove võtmas, tema väetist külvamas. Koduhoidjaks ja lastekasvatajaks oli siis Mammi. Kui tulin komandeeringust ja juba maja välisukse avamisel oli tunda simasiini (taimemürk) haisu, siis teadsin, et mees on kodus.
Põllutöödel käis Otto paljudes majandites, kuid Varstus oli ta täiesti oma poiss. Seal külvas ta küünide kaupa väetisi, mürgitas kahjurite vastu orasepõlde ja isegi külvas ühel sügisel pehmele uudismaale, mis masinaid ei kandnud, rukist. Kohalikud taadid oli suure huviga oodanud orase tärkamist ja tõeliselt üllatunud kui oras oli tugev ja ühtlaselt jaotunud.
Väetisekülv algas hommikul veidi enne päikesetõusu ja lõppes pool tundi peale loojumist, sest nn. tsiviilhämariku ajal oli kõige vähem tuult. Maandumisplatsiks oli tavaliselt mitmeaastane ristiheina põld, mille läheduses polnud õhus olevaid traate. Töö nõudis väga suurt tähelepanu ja täpsust, et külvatav aine ikka vajalikule kohale kukuks ja ise koos lennukiga terveks jääks. Päeva jooksul tuli sooritada mitukümmend tõusu-maandust ja kõigi nende kohta tuli vastavasse raamatusse minuti täpsusega sissekanded teha.
Ainul ühel korral sattusime oma töid tehes Abja lähistel samas majandis olema. Meile sõitis külla sõber Vello oma naise ja äiaga. Ott läks varakult tööle ja meie otsustasime siis autoga Kilingi-Nõmmele poodi minna. Sirgel teel piketeeris meile vastu lennuk nii, et peaaegu puudutas auto katust. Isegi minul oli hirm, kuid juhtumisi samal teel olev punane Moskvitš keeras suure hirmuga maantee kraavile ohtlikult lähedale. Hea, et hullemat ei juhtunud! Igatsorti lollused olid rangelt keelatud, aga noored mehed pidid ju oma oskusi riski piiril tõestama! Ei olnud väga harv ka see juhus, kus minu ajutises elukohas lennuk maja ümber tiire tegi.
Lõbusam lugu oli Leedu külalistega, kes Rannu külla Tartu õlletehase suvilasse tulid. Neid lubati Tallinna ekskursioonile viia. Hommikul anti nende käsutuse vana logu sõnnukuhaisuline buss ja vabandati lootusega, et need 200 kilomeetrit ikka vastu peate. Paari kilomeetri pärast keeras buss Lenini sovhoosi keskusesse, kus Ott neid juba oma lennukiga ootas. Üllatuskisa oli grandioosne!
1971. a. sügisel tellis Tõravere observatoorium lennuki õhuseireks Murmanski. Aparatuur täitis 2 kohta, kaasas oli 3 - 4 teadlast, Ott juhendajana ja 2 lendur-õpilast. Kohti lennukis oli 12 ja ülejäänud kohtadele võeti siis valitud seltskond - mina ja autokaupluse juhataja. Kuna ootasin oma kolmandat last, siis see reis kuni maandumiseni Petrozavodskis oli minu jubedaim. Seal anti mulle aerooni ja visati minema mituteist kasutatud oksekotti. Edasine reis läks nii kenasti, et osa seltskonnast jäi lausa magama. Vahepeal oli Ott ise tüüri juurde asunud ja siis "hüppas" lennuk järsku kõrgele üles ja langes järsult tagasi. Ott teatas rahuliku häälega, et lendasime üle polaarjoone.
Olime Mumanskis paar päeva. Vabad inimesed tegid linnas autokaupluse juhataja finantseerimisel taksoga ekskursioone, teadlased sooritasid õhus oma mõõtmisi ja Ott nägi ühel mäe küljel oma endise polgukaaslase lennuki riismeid.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar