Meenutusi Otto Taurist. 6. osa. Õpib lenduriks.

Ega piiriäärsetest riikidest pärit noormeestest eriti hea meelega lendureid teha ei tahetud. Polnud vist väga ustavad või järsku kavatsesid jalga lasta? Kõik pidid aga sõjaväes käima ja sealt avaneski võimalus ka Eesti noortele.

Sõjaväekutse 1951

Mäletan seda esimest teelesaatmist Tartu jaamas. Moskva rongile minejaid oli 10 - 12 poissi ja saatjaid muidugi rohkem. Meie plikadega vaatasime kõrvalt ja kuulsime, kuidas emad kurtsid, et mis nüüd küll nende pojakestest saab. Ainuke rahulik oli üks vanem valge peaga naine, kes teistele seletas: " Iga miis piab iks sõjavää läbi tegema, muidu jääpki eluss ajass poiskeseks". Ei osanud ma siis küll arvata, et see minu tulevane ämm on!

Nii läksid noored mehed ühte sõjakooli lenduriks õppima. Ott tahtis saada koos paari hea sõbraga hävituslenduriks, kuid seekord ei vedanud. Mäletan, et Aarne Linki polevat sellepärast võetud, et ta liiga pikk  oli (183 cm), mõne tervis tunnistati nõrgaks ja ma arvan, et Ott ja Lui Jaanson kukkusid komisjonis läbi, sest konkurss oli väga suur. Vene keelt nad praktiliselt ei osanud. See aine oli Oti tehnikumi lõputunnistusel neljade ja viite kõrval ainuke "3". Selline on küll ainult minu arvamus, sest ega sellest viltu läinud käigust eriti ei rääkida ei tahetud.

Mis halvasti, see uuesti! Järgmisel, 1951. aastal, prooviti õnne Kirovogradi lennukoolis. Seal juhtus komisjonis olema ohvitser, kes teatas, et ta on Eestis teeninud ja poisid võivad oma geograafia eksamil ka eesti keeles rääkida. Näidanud siis poisid kepiga kaardil erinevaid kohti, lugenud nimesid vurinal ette jne. Sisse nad said, kuigi pärast selgus, et ei saanud see eksamineerija eesti keelestti keelest tuhkagi aru. Oli lihtsalt hea inimene!

Nüüd hakkas tõsine töö pihta, mis kestis 6 päeva nädalas 4 aastat. Öösiti õpiti salaja teki all taskulambi valgel vene keelt ja teisi raskemaid aineid. Ott ja Lui olid teineteisele igati toeks ja tulemuseks olid nende lõputunnistusel ainult viied.

Otto Taur ja Lui Jaanson

Omaette põntsuks oli aga see, kui  kolmandal õppeaastal selgus, et peale kooli lõpetamist ei ole nii nagu ülikoolis, et teenid 3 aastaga õpperaha kindlas kohas tagasi ja edasi oledki vaba. Teenistus Nõukogude Armees oli ette nähtud 25 aastat!!! Üks Eestist pärit poiss oli sellest teada saades ennast maha lasknud. Keegi sealt oli lihtsalt pöidla otsast tulistanud.

Ott ja Lui Kirovogradis 19.01.1952

Kiitusega kooli lõpetajad said valida endale sobiva töötamise koha. Lui ja Ott valisid Gdovi (Oudova), sest see oli kodule kõige ligemal.

Vahel on saatus armuline! 1954. aastal sõjakooli lõpetanud sõbrad said juba 1960.a. sõjaväest lahti, sest Nikita Sergejevitš Hruštšov vähendas armeed  1 200 000 inimese võrra ja eksikombel löödi ka nende väeosa laiali. Nii nad koju tagasi tulidki.

Tegelikult kõlab see nagu anekdoot - laiali pidi saadetama  diviis 268, kuid kellegi näpuvea pärast kirjutati 286 ja üks eesrindlikumaid väeosasid saadetigi suvel laiali. Viga selgus alles mitu kuud hiljem, kui hakati sotsialistliku võistluse tulemusi kokku võtma ja eelmise võtija andmeid kusagilt ei leitud. Selle aja peale olid õnnelikud demobiliseeritud terve N. Liidu peale laiali läinud. Püüa sa tuult väljal!  

Elust garnisonis ma uuesti kirjutama ei hakka. See on siin bloggis kirjas ja ka kättesaadav 8. augustil 2008. a. ilmunud ajakirjas Elukiri.( Kui ma olin nõukogude  ohvitseriproua)